Poodidesse jõudis kokaraamat, mis eestikeelsetest parim kaalulangetajale ja diabeetikule:
See on esimene algupärane LCHF (low carb/high fat) raamat Eestis ja raamatu autor on Kadi Kõiv, kes on ise LCHF-iga kehakaalu vähendanud 33 kilo ning peab teistele inspiratsiooniks ja abistuseks LCHF-teemalist blogi (lchfeesti.blogspot.com), soovitan lugeda.
Kadi räägib oma raamatus, kuidas peale pikka otsimist viimaks süsivesikuvaene toitumine tal kehakaalu langetada aitas ja annab nõu mida teha. Põhiliselt on raamatus retseptid ja nagu kaanepiltki näitab, ei ole tegu mingi ekstreemsusega, vaid kõige tavalisema puhta isevalmistatud toiduga parimatest toiduainetest.
Toon selle magusa lehekülje siin ekstra välja sellepärast, et näidata, mis oli meie pere kiusatus aastal 2014 kui igasugusest suhkrust loobusime. Neid “bountysid” sai ikka tihti tehtud ja väga palju söödud ning imekombel ei takistanud need meil kaalu langetamist. Igapäevane toit see muidugi pole ja mõnele teisele võib ka kõik suhkruta magus olla kiusatuseks ja kaalulangetamise takistuseks, aga meile sobisid need kommid kõige esimeseks nn üleminekuperioodiks ideaalselt. Suhkrust loobudes ongi algul kõige ehmatavam see, et äkki enam üldse kommi ja kooki ei või süüa ja sellega harjumine võtab aega. LCHF kokaraamatust leiab mitmeid maiuste retsepte.
Minu teada ei ole varem Eestis ilmunud ühtegi sellist kokaraamatut, mille retsepte diabeetik võiks muretult kasutada, aga see on just selline raamat. Käin vahel diabeetikute foorumites lugemas, mis mured neil on ja kuidas nad elavad ja alles eile ehmatas mind, milliseid retsepte nad omavahel jagavad – paksult suhkrut ja nisujahu täis koogid! Mul tuleb alati ahastus peale kui näen, et diabeetikud ennast sedasi toiduga tapavad, et süüakse nagu terve inimene ja usutakse, et ravimid, mis veresuhkru kontrolli all hoiavad, neid pikas perspektiivis aitavad. Ei, ei aita! Kui diabeetik rangelt süsivesikuid piirama ei hakka, siis ravimidoosid tasapisi suurenevad ja tulevad ka ühel päeval tüsistused. Pealegi on need, kes insuliini süstivad, tihti hädas suureneva kehakaaluga, aga just väheste süsivesikutega menüü on see, mis aitab süstitava insuliini koguseid vähendada. Sellepärast on ülioluline õppida sööma nii nagu kehale hea on ja siin aitab LCHF kokaraamat ehk nii mõnegi järje peale.
Üks, mis absoluutselt kindel – kui diabeetik (nii 1. kui 2. tüübi diabeetik) hakkab sööma LCHF põhimõtete järgi, siis pääseb ta väga kiiresti hüpodest. Ei ole midagi paremat veresuhkru stabiilsena hoidmiseks kui selline söömisviis. Kui sa ei tekita oma kehale suurt insuliinitulva (mida suur hulk ehk see nn tavapärane hulk süsivesikuid toidus teevad), ei ole sul ka ohtu, et veresuhkur liiga madalale langeb.
See postitus siin on esimene, kus mainin LCHF-i. Ma pole tahtnud siinseid toitumissoovitusi ühegi konkreetse nimetuse alla sättida, et juba eos ei tekiks tervisega hädas oleval inimesel suhtumist, et “ahh, mis asi, jälle üks tulutu dieet!” Ka on mul teatud pelgus igasuguste äärmuste suhtes ja kuna tean, et mitmed LCHF-i järgijad suurtes kogustes endale rasva sisestavad, siis seda ei ole ma tahtnud propageerida. Olgu siinkohal öeldud, et mulle väga meeldib, kuidas Kadi oma raamatus rasvast kirjutab. Just nimelt rasvakohvist, millest on saanud justkui LCHF-inimeste kultusjook, aga mis sugugi kõigile ei sobi. Ma ise lisan toidule täpselt nii palju rasva, et kõht oleks parajalt täis ja ka püsiks kaua täis ja kuna rasvast tuleb ka kilokaloreid palju, siis supilusikaga ma seda ilmselgelt endasse ei sisesta. Kadi raamat on just ka selle poolest hea, et just sellist mõistlikku lähenemist ta seal selgitab. Igaüks peab ise ära tundma, mis talle sobib, aga peaasi on piirata süsivesikute söömist, et oma veresuhkur ja insuliinitase normis hoida ning rasva süüa täpselt nii palju kui keha energiaks vajab. Kui tervislikel põhjustel on oluline olla pidevalt ketoosis (näit. epilepsia puhul), siis on muidugi ekstra rasva söömine vajalik.
Olen ise tänu inglise-ja rootsikeelsele meediaruumile leidnud LCHF-elustiili ja selle põhimõtteid ma ka siiani järgin ja propageerin. See on aidanud mul langetada kaalu ja lahti saada mitmest tervisehädast, see on andnud mulle suurepärase enesetunde igaks päevaks ja vabastanud mind pidevast näljatundest, mida hüppav veresuhkur süsivesikutega liialdades tekitas.
Ma loodan, et kõik said aru, et siin reklaamitud raamat on kohustuslik kirjandus 😀
Selline näeb mu pasha välja vormist tulnuna enne kaunistamist.
Seekord apelsine peale ei ladunudki, sest ei tahtnud kena vahukoorekuhja rikkuda, ainult šokolaadi riivisin. Igaüks võis ise soovi korral oma pashatüki apelsiniga kaunistada.
See on üks viie aasta tagune pilt, tavaliselt sellised me pashad välja näevad. See pasha siin on tehtud suhkruga ja rosinatega, neid me enam oma magustoitudesse ei pane, sest suhkruga oleme selles elus suhted lõpetanud. Maitsel pole mingit vahet, kas on tehtud suhkruga või erütritooliga ja mullilised šokolaaditükid asendavad ka rosinaid ideaalselt. Selle Laima tumeda šokolaadi pakendil on kirjas, et 100 grammis on süsivesikuid 34 grammi, aga kodulehel seisab millegipärast, et 48,5 grammi. Kui 34 on õige, annab üks ruut seda šokolaadi ainult 1 grammi süsivesikuid.
Täna oli mul selline seemnevalik – päevalille-, kõrvitsa-, chia- ja linaseemned. Varem ma chiat ei kasutanud, aga ühel päeval avastasin, et need leivakesi õhulisemaks ja krõbedamaks teevad, sellepärast nüüd neid alati lisan. Varem tegin ka seesamiseemnetega, aga nendega juhtus tihti, et leivad said hallitusmaitse, mistõttu ei julge seesamiseemneid enam üldse osta.
Enne ahju lükkamist.
Valmis seemneleivakesed maitsevad kõige paremini paksu viilu värske võiga.
Siin on üks varasem versioon neist leibadest, muna-majoneesiseguga hommikuvõileivad.
Ja veel üks varasem, seesamiseemnetega variant tuunikalasalati ja peterselliga.
Tulekul on pühad, mille kohustuslik osa on mu meelest mõni kohupiimast küpsetis, sellepärast on puheva kohupiimakoogi retsepti just paras aeg jagada. Enamasti teen lihtsamaid kooke, aga ühel päeval tuli igatsus millegi peenema järele, sestap nikerdasin sellise kohupiimakoogi, mis igatepidi hõrk. Igaks juhuks hoiatan, et see maitseb liiga hea 🙂
Ma arvan, see on kõige ägedam suhkruta kook, mille eales küpsetanud olen.
Meie peres tehakse pitsat juba paar aastat sedasi, et mingi jahu pitsapõhjas pole. Tavaliselt on pitsapõhi tehtud kas ainult juustust ja pitsamaitseainest või lillkapsataignast. Lillkapsataignaga pitsapõhja puhul kasutan seda sama retsepti, millest teen 
Siin ei olegi õieti mingit retsepti. Ühe paki kohupiima kohta on siin üks pakk vahukoort ja iga niisuguse ühiku kohta võtan ühe supilusikatäie erütritooli, natuke vanilli panen maitseks. Kõik see kena materjal tuleb lihtsalt kokku mikserdada. Kohupiim on mõistagi maitsestamata, eelistan rammusamaid variante, aga meie linnakeses rasvasemat kui 5%-list kohupiima ei müüda. Olen ka 0,5% kohupiimaga teinud, aga mu meelest on see liiga kuiv, pealegi on rasvasemad tooted maitsvamad.
Selline kena algmaterjal, millest meie majapidamise ainus teismeline ei suutnud näppe eemale hoida, sest lihtsalt niivõrd maitsev oli.
Väike paus küpsetamises – majoneesiga määrimine ja juustuviilude lisamine.
Valmis. Kapsas jäi kergelt krõmpsuv, mis minu arvates teeb selle söögi eriti mõnusaks.
Kena hunnik köögivilja natukese hakkliha ja piimakraamiga oli mu õhtusöök, igatepidi toitev ports, kus parajalt nii kiudaineid, valku kui rasva.
Pilt on tehtud siis, kui toores kraam oli potti valmis sätitud. Midagi vedelikku sellise söögi tegemisel ei lisata, toidu mahlasus tuleb ainult lihast ja köögiviljast. Kaalikatükid oleks võinud väiksemad lõigata, sest need ei läinud kõik päris pehmeks, aga liha küpses väga hästi läbi.
Toidule saab kreemisema maitse, kui siia peale lisada üks kuhjaga supilusikatäis majoneesi või ka küüslaugune suitsujuustukaste (riivitud suitsujuust ja küüslauk, hapukoor ja majonees).