Seemnetega juusturattad

DSC_0018 Leidsin ühe rootslanna blogist seemnetega juusturataste retsepti, mis tundus nii ahvatlev, et kohe oli vaja järele proovida. Aga nagu mul kombeks on, kaldusin algsest retseptist üksjagu kõrvale.  Muudatused koostises tegid seda, et minu juusturattad näevad saiasemad välja ega vajunud ka ahjust võttes kokku nagu seal blogi piltidel tundub olevat juhtunud.

Kuna meile tulevad täna külalised, oli just paras hetk suuremahulisteks taignakatsetusteks, mis päädisid nelja ahjupannitäie saiakestega. Esimesele taignale lisasin kõrvitsa- ja kanepiseemneid, mõlemaid ühe detsiliitri kahe panni kohta. Kanepiseemneid panna oli viga, tahtsin krõmpsuvaid, aga sain liiga kõvad asjad saia sees. Teisele laarile panin lisaks linaseemnetele kõrvitsa- ja päevalilleseemneid ja need jäid väga head.

SEEMNETEGA JUUSTURATTAD (kaks suurt ahjupannitäit):

6 suurt muna
6 spl toorjuustu (Piimameister Otto oma on väga hea)
8 dl riivjuustu
2 tl küpsetuspulbrit
4 spl psülliumit (või fiberhuski nagu algses retseptis)
2 spl linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
1 dl päevalilleseemneid
seesamiseemneid peale puistamiseks

Kõigepealt vahusta mune õige natuke, siis lisa toorjuust ja vahusta kuni toorjuust pole enam tükiline. Sega psüllium, küpsetuspulber ja seemned eraldi nõus ja lisa muna-toorjuustusegule. Kõige lõpuks sega sisse riivjuust. Tõsta lusikaga parajad portsud ahjupannile ja silu madalaks. Küpseta 200 kraadiga kõigepealt tavalisel režiimil 15 minutit ja seejärel mõni minut veel pöördõhuga, et juusturattad pealt kenaks pruuniks läheksid.

DSC_0014 Esimese laari tegin hirmus suured, aga kuna need ahjus hästi kerkisid, siis järgmised pannitäied vormisin nii, et iga pätsikese sisse läks ainult supilusikatäis tainast. Lusikaga on hea neid ka lamedaks siluda. Need väiksemad on ülemisel pildil.

DSC_0017 Esimese katsetuse suured juusturattad. Maitse on neil suurepärane. Neile, kes armastavad hommikuti võileibu süüa, aga teravilja süüa ei või, on need mu meelest ideaalseks asenduseks mistahes võileivakatte alla.

Originaalretseptis olid juusturattad tehtud ainult linaseemnetega ja peale oli puistatud seesamiseemneid. Sellises versioonis on palju vähem süsivesikuid kui minu omas ja see peaks ka diabeetikutele sobilikum olema. Seemnetega võib siin retseptis olla loominguline ja miks mitte katsetada ka erinevate pähklitega, kui tervis lubab neid süüa. Seemned võib muidugi siit retseptist üldse välja jätta, samas on need väga head kiudainete allikad. Nii lina- kui seesamiseemned tulevad seedetraktist tõenäoliselt täpselt samal kujul välja nagu nad sinna sisestati, mistap neis sisalduvaid süsivesikuid kartma ei pea 🙂

EDIT: Kuna mulle ei meeldi poolikuid pakke toiduaineid külmkappi seisma panna, muutsin retsepti nii, et saaks ostetud toorjuustu- ja riivjuustuportsud korraga hakkama panna: 400g toorjuustu, 200g riivjuustu, 8 muna, 6 spl psülliumit, 2 tl küpsetuspulbrit, 3 spl linaseemneid, 1 dl päevalilleseemneid, 1 dl kõrvitsaseemneid. Taignal peal laskma kümmekond minutit seista, et psüllium paisuks, siis küpsevad kohevad juusturattad. Sellisest kogusest taignast saab umbes 30 pätsikest.

Suvine magustoit – marjavaht

DSC_0018 Pildil on üks suvine magustoit, mis kõige lihtsam teha. Vaja läheb ainult vahukoort, mingit magustajat ja marju. Ajan koore vahtu natukese erütritooliga ja kõige lõpuks lisan saumikseriga purustatud marjad. Pilt on tehtud metsmaasikaajal, aga kõige lemmikumad on mu jaoks ikkagi vaarikad. Eriti hea on metsvaarikavaht.

Ära kasuta suhkrut! Vahukoore saab magusaks teha stevia või erütritooliga või siis nende seguga, mis ei mõjuta veresuhkrut. Dr Bernstein kirjutab oma raamatus Diabetes Solution, et kui sõi ühe supilusikatäie erütritooli, siis temal see veresuhkrut hüpitas. Ta on 1.tüüpi diabeetik. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et erütritool tal glükoosi kergitas, sest erütritool peaks organismist väljuma muutumatul kujul, inimese organism ei muuda seda ei energiaks ega rasvaks. Võibolla ei olnud tegu puhta erütritooliga. Mina magustan tavaliselt 200 ml vahukoort 1 spl erütritooliga või isegi vähemaga ja olenemata sellest, et vahukoores sisaldub piimasuhkur, püsib mu glükoos sellist magustoitu süües stabiilne.

Ega muidu teada ei saa, mida üks või teine toit teeb, kui peab ise testima, glükomeeter olgu alati käeulatuses.

Krõbedad seemneleivakesed

DSC_0144 Viiendal katsel õnnestus mul viimaks küpsetada sellised seemneleivad, mis on kerged ja krõbedad ja sealjuures seisavad ka hästi koos. Pildil on need serveeritud pasteediga ja suitsuforelliga, mõlema leiva peal on ka mehine tükk võid 🙂

KRÕBEDAD SEEMNELEIVAKESED:
(kogus on arvestatud kahele suurele ahjupannile)

50g linaseemneid
200g chiaseemneid
200g päevalilleseemneid
100g seesamiseemneid
1 spl psülliumit
1,5 tl jodeeritud soola
6 dl kuuma vett

Sega seemned ja sool omavahel ja vala peale 6 dl kuuma vett (lisa vett osade kaupa, sest seemned paisuvad erinevalt ja võib juhtuda, et 6 dl-ga jääb liiga vedel). Tasapisi segades oota, kuni tainas parajalt paksuks läheb. Kata ahjupannid küpsetuspaberiga ja aja tainas pannidele laiali lusikaga vajutades. Lõika suure noaga sisse ruudud (näiteks 25 tk ühele pannile). Küpseta 180 kraadiga pöördõhuga ahjus algul ühelt poolt 15 minutit, siis võta pann ahjust välja ja keera leivad koos paberiga tagurpidi (kena hooga, muidu pudenevad laiali), võta paber ära ja küpseta veel 15 minutit.

DSC_0125 Selline näeb seemnesegu välja enne ahju panemist.

DSC_0136 Ruudud sees, valmis ahju minema.

DSC_0140 Küpsed leivakesed. Nagu ikka, on need kõige maitsvamad paksu kihi värske võiga, aga sobivad igasuguse tavalise leivakatte alla. Väga hea alternatiiv neile, kes armastavad võileibu süüa, aga teravilja selle veresuhkrut kergitava mõju tõttu süüa ei või. Neis leivakestes on imenduvaid süsivesikuid kokku kahe pannitäie peale 38 grammi, ühes leivaruudus seega umbes 0,76 grammi süsivesikuid. 4 leivakest, mis võiks olla ühe hommikusöögi jagu, annavad kokku umbes 3 grammi süsivesikuid.

Seemnetes on üldiselt süsivesikuid väga palju, aga pane tähele, et enamus neist süsikatest on kiudained, mis ei imendu. Näiteks chiaseemnetes on tavaliselt süsivesikuid 100 grammi kohta lausa 42 grammi, aga sellest 36 grammi on kiudained. Kasutasin täna leibade küpsetamiseks 200-grammist seemnepakki, mille ostsin Konsumist, ja selle paki peal seisab, et imenduvaid süsivesikuid on 100 grammi kohta ainult 2 grammi. Ka olid need chiaseemned hea hinnaga, makstes midagi alla 15€ kilo kohta kui tavaliselt on nende kilohind üle 30€.

Olen enda peal testinud, et seemneleivakesed, peaasi, et neis poleks teravilju, mu veresuhkrut üles ei löö, vaid vastupidi – kui lisan mõned leivaruudud oma päevamenüüsse, on paastuveresuhkrud hoopiski madalamad. Kiudaineterohked seemneleivad on väga head just seedimisele ja eriti soovitan neid süüa neil, kellel kipub probleeme olema kõhukinnisusega.

P.S. Psüllium ehk india teelehekestad (ka fiberhusk) on selline toiduaine, mida kodudes tavaliselt ei leidu ja mida saab osta ökopoodidest või internetist. Võid proovida küpsetada ilma psülliumita, aga vett kulub siis vähem ja pead ehk kauem ootama kuni chia- ja linaseemned “liimima” hakkavad.

Šašlõkk

Jaanipäev on kohe käes, sestap ka viimane aeg liha marineerima panna.

DSC_0048

1 kg liha
2 sibulat
2 – 3 tl Pan-soola
0,5 – 1 tl suhkrut
2 tl purustatud musta pipart
3 sl äädikat

Tükelda liha ja viiluta sibulad, ülejäänud kraam sega väikeses kausikeses kokku ja vala lihale peale. Mina segan marinaadi liha hulka käega, siis on kindel, et korralikult seguneb. Teen tavaliselt šašlõki valmis vähemalt 24 tundi enne küpsetamist, aga kui mitu päeva seisab, tuleb mõnusam. Šašlõkki ei või marineerima panna külmkappi, kõige parem on hoida seda mõnes jahedas kohas. Aidas või sahvris näiteks, mida mul pole 🙂 Iga mõne tunni tagant peaks šašlõki uuesti läbi segama.

Panin viimati ühe kilo liha kohta kolm teelusikatäit pansoola ja mees arvas, et on liiga soolane. Maitse asi, sellepärast on retseptis toodud selline ebamäärane kogus.

DSC_0097 Meie pere šašlõki tegemise tarkused pärinevad tuttavalt armeenlaselt. Näiteks imestas ta, et eestlased lükkavad liha vardasse ristikiudu, kuigi õige on panna pikikiudu. Siin pildil on ka vist valesti 🙂

Rabarberikook

Meie aia rabarberid on tänavu eriti kehvakesed peenikesed niisud, aga kannatavad siiski koorida. Eks nende aeg hakkab nüüd ka juba läbi saama, kasutasin veel viimast võimalust üks kook teha. Sama kooki võib küpsetada ka erinevate marjadega, varsti on järg maasikate käes ja siis on tikriaeg ja mustsõstarde ja ega polegi vahet, mida head selle koogi sisse panna.

Küpsetasin seekord kookosjahuga, mis on üsna magus, sellepärast põhjale üldse magustajat ei pannud. Kookosjahud on väga erinevad, mul oli üks eriti peenikese jahvatusega jahu, mis on ökopoest ostetud kiloses pakis, see võtab usinasti vedelikke sisse ja tainas jäi sellest hästi tihke. Süsivesikuid on selles jahus 22g sajas.

PÕHI:

100g sulatatud võid
2 muna
1 dl kookosjahu
1 dl pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit

Sega tainas kokku ja kata sellega koogivormi põhi ja servad.

TÄIDIS:
Rabarberid (mul oli 9 peenikest vart)
2 sl pulbrilist erütritooli ehk “tuhksuhkrut”
300g hapukoort
3 muna
4 sl erütritooli
vanilli
1 tl kaneeli

Laota tükeldatud rabarber vormi, puista üle erütritoolipulbriga, sega kokku ülejäänud ained ja vala rabarberite peale. Küpseb 200 kraadiga 1 tund.

DSC_0045

Puistasin rabarberite peale kaks supilusikatäit erütritooli, aga pildilt tundub nagu oleks ei tea mis palju 🙂

DSC_0054

DSC_0059 Vahukoor küll pildile ei tulnud, aga ütlen siiski ära, et meile meeldib kõiki hapukaid kooke süüa vahukoorega. Või siis mingi kohupiimakreemiga, ilma suhkruta muidugi.

EDIT: Sama kook pohladega:

DSC_0051

Esmane meetod diabeedi ravis – alla 50g süsivesikuid päevas

Täna oli mul dietoloogia eksam, mille üks osa oli seminaritöö esitlus, mis käsitles uurimisküsimuse püstitamist, tõenduspõhisuse otsimist ja toitumissoovitusi vastavalt sellele, mis vastused me oma küsimusele saime. Tegin selle töö koos kaasõppur Mariga ja meie küsimus oli, kas kõik 2. tüüpi diabeetikud peaksid oma menüüs vähendama süsivesikuid alla 50 grammi. Jutt käib ühe päeva jooksul tarbitud süsivesikutest.

Pole vist vaja mainidagi, et teema on mulle südamelähedane ja enamus neist uurimustest, mida kasutasime, on mul ka juba ammu aega tagasi arvutisse salvestatud. Selle võrra oli meil oma uurimust lihtsam teha. Seda sorti koolitööd mulle meeldivad, sest need aitavad teadmisi süstematiseerida ja kinnistada.

Kriitilised tulemusnäitajad, mida vaatlesime, olid vere glükoositaseme langus, hüpoglükeemia vältimine, stabiilne suurte kõikumisteta veresuhkrunäit, ravimikoguste vähenemine, süstitava insuliini asendamine tabletiraviga, alanenud kehakaal, parem elukvaliteet ja väiksem koormus riigile. Kõik need väited tõestasime uurimustöödega ära, viimane väide on tööst tulenev loogiline tuletis.

Kuna eksamiks õppides pidin muuhulgas pähe õppima haiglate eridieedid ja sealhulgas ka diabeetikute dieedid väga rohkete süsivesikutega (300, 250, 200 ja 150 grammi päevamenüüs), olin veidi ärevil, et kuidas õppejõud nüüd sellist riiklikult paika pandud soovitustele vastukäivat asja võtab. Väitsime ju oma töös midagi, mis lükkas õppematerjalis toodud tarkused ümber. Aga kui oled miski ära tõestanud mitmete teadusuuringutega, siis ei olegi midagi vaidlustada. Õppejõud ütles hoopis seda, et peaks mõtlema, kuidas neid teadmisi riiklikule tasemele viia. Braavo!!!

Kas võiks äkki sellest, kuidas me 2. tüüpi diabeetikud ennast toiduga terveks ravivad või vähemalt oluliselt ravimikoguseid vähendavad, saada miski, milles Eesti on maailmas esimene? Teeme ära! Ma tahaks küll elada riigis, kus on 2. tüübi diabeedi esinemine väikseim ja proportsionaalselt kõige väiksemad ravikulud diabeedi haldamisel. Kusjuures selle saavutamine on nii lihtne, et peaaegu uskumatu kui lihtne. Tuleb ainult õigesti sööma hakata.

Mis riiklikul tasandil suurtesse muutustesse puutub, siis ilmselgelt jõuab Rootsi meist ette. Jälgin Rootsi diabeetikute suhtluskeskkondi internetis ja loen sealt iga päev paranemise lugusid. Rootsis on juba ka mõned arstid ja diabeediõed, kes nii väikese süsivesikutesisaldusega menüüd soovitavad. Väidetavalt on low carb-high fat toitumine Rootsis riiklikult tunnustatud juba aastal 2008, aga kahjuks ei ole ma suutnud leida selle kohta dokumenti, mida linkida (EDIT: vaata linke kommentaaridest).

Meie väike uurimus selle kohta, kuidas diabeetik peaks toituma, on siin lingis.

P.S. Infoks neile, kes inglise keelt ei valda ja Dropboxi kasutamisel kodus pole – kui linki avate ja ette hüppab sinine sisselogimise aken, pääsete lugema, kui klikite kõige alumisel pisikesel kirjal “No thanks, continue to view”

Pofiberist kuklid

DSC_0001 Küpsetasin kukleid, retsepti võtsin Kadi LCHF-kokaraamatust, kus need on leheküljel 134 õhuliste pofiberist kuklite nime all. Minul need kuklid nii väga õhulised ei tulnud ja pildi järgi näevad ka millegipärast krobelised välja, aga maitse on ilmselgesti sama.

50g võid
2 muna
2 dl rasvast jogurtit või hapukoort (mul oli hapukoor)
3/4 tl soola
2 tl küpsetuspulbrit
2 dl mandlijahu
1 dl pofiberit
2 sl fiberhuski
2 tl seesamiseemneid (originaalretseptis olid mooniseemned)

Sega kõik kokku (või sulata enne) ja lase taignal 5-10 minutit seista. Taignast saab 6 suuremat või 12 väiksemat kuklit, ma neid veeretama ei hakanud nagu raamatus õpetati, vaid tõstsin pallid kahe supilusikaga manööverdades pannile. Retseptis oli soovitus küpsetada 175 kraadiga 15-20 minutit, aga minu ahjuga jäi seda väheks. Keerasin peale 20 minutit küpsemist temperatuuri 200 peale ja hoidsin kukleid veel 10  minutit ahjus. Nii et katsetamise asi. Täitsa mõnusad tulid välja.

DSC_0003

Kana poolkoivad roheliste ubadega

DSC_0050 Tööpäeva õhtuti ja eriti just esmaspäeval on väsimus kerge tekkima ja üldse ei viitsiks nagu õhtul köögis askeldada. Aga keegi peab ju perele süüa tegema ja ise ka nagu tahaks ennast natuke laadida. Sel juhul aitavad hästi toiduained, mille saab ilma erilise ettevalmistuseta ahju lükata. Näiteks külmutatud rohelised oad ja maitsestatud kana poolkoivad. Panin kaks pakki külmutatud ube ahjupotti ja peale laotasin kanapoolkoivad. Et söök liiga kuiv ei oleks loputasin kana poolkoibade pakendist kastme vähese veega siia juurde. Küpsetasin 220 kraadiga 1 tund.

Mu meelest on see üks tore söök selle poolest, et teeb ennast ise valmis, pole mingit muud vaeva kui toiduained pakenditest potti tõsta ja pott ahju.

Merevetikakrõpsud

DSC_0044

Üks õpingukaaslane andis täna koolis mekkida merevetikakrõpse, mis olid nii mõnusa maitsega, et pidin need kohe poest üles otsima ja omale ka ostma. Pakend tundus tuttav Selveri krõpsuriiulist ja sealt nad leidsingi. Olin neid krõpse mitmel korral takseerinud, et ei tea, mis asjad need küll on, aga ei julgenud osta, sest igasugu kala ja mereandide moodi tundmatute asjadega olen varem alt läinud. Aga need on bingo! Väga head.

DSC_0047

Pakend on 10-grammine ja toiduinfo on antud poole paki kohta. Süsivesikuid saab ühest serveeringust 1,5 g. Mitte et ma poleks siis korraga kaks serveeringut söönud ehk 3 g, eks ole, aga see on ju ka peaaegu mitte midagi.

Kellele maitseb kuivatatud kala, see kindlasti vaimustub ka neist krõpsudest. Diabeetikule vägagi sobilikud õhtul põske pistmiseks, sest veresuhkur ei märka midagi 🙂

Rabarberi-hapukoorekook

Tegelikult tuli täna välja rabarberi-maasikakook, aga on üsna ükskõik, mis marjadega seda teha.

DSC_0026

PÕHI:
1 muna
100 g võid
3 dl mandlijahu
3 spl erütritooli
1 tl küpsetuspulbrit

TÄIDIS:
rabarberid, maasikad, mis iganes marjad
“tuhksuhkur” erütritoolist

KATE:
2 muna
2 dl hapukoort
3-4 spl erütritooli
kaneel

Sega põhi kokku, kata sellega koogivormi põhi ja natuke ka küljed. Pane rabarber-marjad põhjale ja puista “tuhksuhkruga” üle. Sega kokku kate, vala vormi ja küpseta kooki 200 kraadiga 1 tund. Enne serveerimist lase jahtuda.

DSC_0029

DSC_0031

DSC_0036Kook sai väga magus, sest kartsin, et rabarber ta liiga hapuks jätab ja uhasin sellepärast igasse kihti erütritooli liiga vaba käega. Sõime seda peaaegu täiesti mageda vahukoorega, mis toda magus-haput kooslust hästi tasakaalustas. Mulle endale maitseks see kook ilmselt paremini poole vähema magustajaga, aga meestele just selline meeldib. No ja kui meestele meeldib, siis järelikult peab niisugune olema 🙂