Osad siinsed lugejad ilmselt jätkuvalt ahastavad selle üle, et avaldan 1. tüüpi diabeetikute edulugusid alajaotuses “Tervenemise lood”, sest ükskõik kui hästi on see diabeeditüüp hallatud, ei saada lahti oma diagnoosist. Jätkan siiski samas vaimus, et näidata, et ka 1. tüüpi diabeetik võib elada nii, et tunneb ennast tervena, kui ta vaid teeb igapäevaselt õigeid valikud. Siin on Hanna lugu.

Olin 2-aastane kui sain 1. tüüpi diabeedi diagnoosi. See oli 31 aastat tagasi. See tuli mu vanematele šokina, eriti mu emale, kes oli tõeline süstikartja. Mitte kellelgi teisel perekonnas seda polnud. Ise ei mäleta ma eriti haigeksjäämisest midagi, väljaarvatud see, et tõmbasin välja voolikud, mille nad mulle ninna toppisid ja et ma sain ise valida endale pidžaama ühest suurest kapist ja et ma ei tohtinud haiglast kaasa võtta ühtegi nukku, millega seal mängisin.

Mu imeliselt toetavad vanemad üritasid mu lapsepõlve muuta nii normaalseks kui võimalik. Me käisime reisimas, külastasin oma sõpru, käisin koolis ja meil oli palju erinevaid vabaajategevusi. Aga mis see kõik aitab, kui põhialus mu diabeedi haldamiseks oli täiesti vale?

Toitumissoovitused, mille sain, olid kõike muud kui veresuhkrusõbralikud. 60% süsivesikuid iga toidukorra juurde, eelistatult täisteratooted. Kui ma jõin toidu juurde rasvatut piima, kogusin boonuspunkte. Samuti siis, kui sõin magustoiduks puuvilja. Palju ekstreemselt rasvavaeseid toidukordi pidin sööma läbi terve päeva, vähemalt kuus tükki, kolm põhitoidukorda ja kolm vahepala. Vähemalt. Ja selle juurde palju, palju insuliini. Iseenesest mõista said sellise tegevuse juures veresuhkrud olla ainult hüppavad ja kõikuvad. Tõelised veresuhkru ameerikamäed.

Nii see kestis mu jaoks, vähemal või rohkemal määral, 26 aastat. 26 aastat võitlesin ma (ja minu vanemad) ja sõdisin iseenda kehaga olles tavalisel diabeeditoidul, järgides taldrikureeglit. Võin kindlalt väita, et proovisin tõesti kõike võimalikku, et see asi mu jaoks töötaks järgides oma arstide nõuandeid erinevates maades. “Sa võid süüa ükskõik mida tahad ja selle juurde süsti insuliini.” Üks arst ütles isegi, et peaksin sööma rohkem süsivesikuid selleks, et veresuhkur muutuks stabiilsemaks. Proovisin erinevaid dieete, erinevaid toidulisandeid, erinevaid treenimisviise, erinevaid ravimeid, erinevaid insuliine. Mitte miski ei suutnud mu veresuhkrut stabiliseerida. Sain oma paberites märgistatud kui “raskestihallatav” või “habras diabeetik”, mis ei motiveerinud mind võitlust jätkama. Mingil hetkel eirasin kõike, mis diabeeti puutus, see oli midagi sellist, mis mind muidugi üldse ei aidanud. Pigem vastupidi.

Nendel aastatel tundsin ennast tõeliselt kohutavalt, olen nüüd tagantjärele aru saanud. Mul olid mitmel korral nii madalad veresuhkrunäidud, et olin põrandal krampides ja mind pidi päästma erineval moel. Aga ka nii kõrged suhkrud, et mul tuli insuliinipuudus ja sain ketokehademürgituse. DKA (ketoatsidoos – Ü.R.). Olin mitmel korral surmale väga lähedal ja on väike ime, et ma ikka veel elan. Suuresti tänu tollasele diabeediravile nagu see suures osas näeb välja ka täna.  Mu HbA1c oli protsendiskaala järgi topelt üle normi, umbes 90 mmol/mol.

Pärast suuri heitlusi oma elus, mille hulgas ka üks raske läbipõlemine, hakkasin mõtlema, mida ma õieti oma eluga teha tahan. Aeglaselt, aga kindlalt jõudsin välja selleni, et tahan töötada toitumise ja tervisega ja õppisin toitumisnõustajaks. Sellest väljaõppest sai mu pääsemine. Kui võtsime läbi seda, kuidas süsivesikud kehas toimivad, mis juhtub ja mis on insuliini roll, kutsus õpetaja mu kogu klassi ees välja ja küsis: “Ja sina, Hanna, ei tooda üldse insuliini, nii et kui ma oleksin sina, siis mõtleksin kolm korda järele enne kui endasse midagi sisestan.”

See oli mu ahaa-hetk. Kas see võib olla nii lihtne? Kas võiksin ellu jääda ilma kõikide nende süsivesikuteta, mida olen endale sisse söönud terve elu? Ja MIKS ei ole mitte keegi mitte midagi rääkinud?! Ma olin vihane. Pettunud. Kibestunud ja kurb. Ma tundsin nagu oleks terve mu maailm olnud haaratud mingisse keerulisse vandenõuteooriasse.

Sellest sai stardipauk mu enda elumuutusele. Jätsin kõigepealt menüüst välja kõik, mis sisaldas gluteeni ja märkasin kohe ka oma veresuhkrult, et liigun õiges suunas. Seejärel jätsin ära ka muud süsivesikud nagu riis, kartul, igasugu võltstooted, kogu suhkru… Viimaks jätsin ära isegi selle, mille kohta oli mind õpetatud, et need on tervislikud, aga millest nägin, et need mu veresuhkrule halvasti mõjuvad nagu näiteks guinoa, bulgur ja oad.  Samal ajal hakkasin sööma rohkem erinevaid häid rasvu. Ma alustasin liberaalse paleomenüüga kuni jõudsin selleni, et täna söön ranget ketogeenset LCHF-i, mis sobib mulle ja mu suhkrutele kõige paremini.

Täna on mu veresuhkrutase normaalvahemikus, harva üle 7 mmol/l, harva alla 4 mmol/l. Mu teised näidud (vererõhk, kolesterool, kehakaal, HbA1c jne) on stabiilsed ja olen võinud lõpetada mitmete ravimite võtmise, mida varem tarvitasin. Olen vähendanud isegi oma insuliinidoose umbes 75-80% peale seda kui koristasin kõik jahud & co oma riiulitelt. Tarvitan jätkuvalt 15-24 ühikut insuliini päevas, mis pole mingi miinimumdoos. Mul pole enam mingit DKA (ketoatsidoosi) ega krampide ohtu. Mu HbA1c on täna 5,2% ehk 32 mmol/mol, mis jääb terve inimese näitude vahemikku. 

Täna töötan ma diabeetikutega, kes tahavad leida iseenda tee parema terviseni, pean loenguid, teen era- ja grupinõustamist Hanna Diabetes Expert (www.hannaboethius.com) kaudu ja läbi Smarta Diabetiker grupi, kus ma ka juhatuses olen (www.smartadiabetiker.se).

See, et hakkasin sööma madala süsivesikusisaldusega toitu, on absoluutselt parim, mida olen teinud iseendale, oma tervisele ja oma diabeedile. Kõik on nüüd palju paremini kontrolli all ja ma julgen nüüd unistada tulevikust. Oleks vaid mu vanemad teadnud, kui palju mängib toit rolli 1. tüüpi diabeedis, oleksin võinud vältida palju valu ja vaeva pikkade aastate jooksul.

Kui hakkasin seda blogi siin pidama, arvasin, et saan abiks olla eelkõige 2. tüüpi diabeetikutele ja 1. tüüp, kellest suur osa on elanud diabeediga lapseeast või varasest noorusest saati, on juba nii targad ja kogenud, et saavad iseendaga ideaalselt hakkama. Kahjuks on olukord täpselt vastupidine, saan ahastavaid kirju just 1. tüüpi diabeediga noortelt inimestelt, kes tavatoidul olles elavad pidevas hüpode hirmus, käivad öösiti külmkapi kallal, söövad pidevalt ja süstivad aina suuremas koguses insuliini. On ülimasendav lugeda 30-aastase diabeetiku lugu, kes oma 15-aastase diabeedidiagnoosiga on jõudnud sinnamaani, et varbad on tuimad ja nägemine kahjustatud, rääkimata üha halvenevatest neerunäitudest. Süsivesikurohkel menüül olles teeb veresuhkur suuri hüppeid ja tüsistused ei lase ennast kaua oodata.

Jätkan siia diabeetikute tervenemislugude tõlkimist, et kõik, kes te olete hädas oma veresuhkruga, leiaksite inspiratsiooni ja julgustust oma eluviisi muutmisel. Ja kui ma ütlen tervenemine, siis loomulikult ei tähenda see, et kui 1. tüüpi diabeetik hakkab sööma üliväheste süsivesikutega menüüd (rahvusvaheliselt tuntud kui LCHF), saab ta oma diagnoosist lahti. Kahjuks ei saa. Aga tervenemine tähendab palju enamat kui see, kas on diagnoos või ei ole diagnoosi. Tõlgin siia rootslase Andreas Liljenbergi loo tema blogist mdot.se, et näidata, mida 1. tüüpi diabeetiku tervenemine tähendab.

ROOTSI PARIM DIABEETIK

Diabeet – haigus, millele ma olen tänu võlgu.

31-aastaselt sain ma 1. tüüpi diabeedi diagnoosi. Mõned nädalad varem olin hakanud tundma suurenenud janu ja kurgu kuivust. Sperma oli muutunud venivaks. Nende kolme sümptomi peale hakkasin mõistma, et midagi on hullusti ja võtsin ühendust oma raviasutusega, kuhu mind järgmisel päeval proovide tegemiseks sisse võeti. Nende veresuhkrumõõtja ei tulnud mu kõrge suhkrunäiduga toime ja mind saadeti otsekohe erakorralise meditsiini osakonda. Mitte keegi midagi ei selgitanud ja läks üksjagu aega enne kui keegi Växjö haiglas põhjendas, mis toimub. Oletatavasti diabeet. Mind pandi diabeediosakonda, kuhu jäin neljaks ööpäevaks ja kus mulle jagati õpetust diabeedist, süstidest ja toidust. Mulle pakuti lühitoimelist insuliini, pikatoimelist insuliini, putru, leiba, piima, kartulit, riisi ja veel rohkem insuliini. Šokk hakkas mõne päeva pärast üle minema, aga harjumine viie-kuue insuliinisüstiga päevas võttis aega. Ma ei tahtnud sellega harjuda.

Juba sel ajal oli mul suur huvi toidu vastu ja olin ennast sel teemal harinud. Sel hetkel olid päevakorras aeglaselt imenduvad süsivesikud ja palju valku. GI oli kuum teema. Rasv oli jätkuvalt mõeldamatu. Mind õpetati sööma ja süstima sellisel viisil, mis mulle ei meeldinud. Tahtsin süüa vähem süsivesikuid ja saada vähem insuliini. Kui mind saadeti dietoloogi juurde, said nad üsna ruttu aru, et mul on kaasaegsem arusaamine toidust kui neil ja et ma ei vaja nende abi.

Viiendal päeval saadeti mind koju ja tundsin ennast üsna hästi. Mu kolm sümptomit olid kadunud, testisin seda kohe kui olin koju jõudnud 😉 Mingi aja jooksul tegin siiski nii nagu mulle oli räägitud. Sõin korralikud portsud kus üksjagu süsivesikuid ja süstisin igal toidukorral. Süstisin isegi igal hommikul Lantust, mis on pikatoimeline insuliin ja töötab läbi päeva hoidmaks veresuhkrut madalal. Torkisin ennast sõrme 10-15 korda päevas, et kontrollida veresuhkrut, mis võis märkimisväärselt muutuda. Seda pidin suutma pareerida õige koguse lühitoimelise insuliiniga.

Ma polnud sellega nõus. Ma ei tahtnud nõustuda nende süstidega. Kas selle vastu ei saaks midagi teha? Nagu tavaliselt, tahtsin ma ise mõelda mitte teha seda mida mul oli kästud. Tahtsin leida omad lahendused selle asemel, et teha nii nagu kõik teised. Millele toetudes nad saavad väita, et just nende lahendus probleemile on parim?

Üks süst päevas oleks parim. Miks mitte hoopiski tõsta seda doosi? Miks mitte vähendada süsivesikute söömist? Insuliini manustamine oleneb ju süsivesikute hulgast. Miks mitte süüa väiksemaid portsjone ja sagedamini? Eksperimenteerisin mõnda aega erinevate insuliinikogustega ja erineva hulga süsivesikutega ja jõudsin järeldusele, et mu teooria tõepoolest töötab. Lõpetasin lihtviisiliselt toidukordade juurde lühitoimelise insuliini süstimise ja võtsin selle asemel ühe süsti pikatoimelist 30-40 ühikut. Täna olen tänu LCHF-menüü söömisele ja treeningule 0-15 ühiku peal. Mõnel päeval võin ma süstist täiesti loobuda, kui tunnen, et nii on õige. Mu diabeet haldab ennast peaaegu täiesti ise ja mu diabeediarst nimetab mind tänu mu ekstreemselt headele tervisenäitajatele Rootsi parimaks diabeetikuks.

Värske 1. tüüpi diabeetiku pankreasel pole peaaegu üldse insuliini tootvaid rakke. Seal on ehk alles 5-15% ja need töötavad täie auruga seetõttu, et süüakse palju süsivesikuid. Kui ma oleksin järginud nõuandeid, mida sain arstidelt, õdedelt ja dietoloogidelt, ei oleks mul täna, 11 aastat hiljem, enam üldse enda insuliiniproduktsiooni järel. Värskelt diagnoosi saanul kulub 1-2 aastat, et hävitada viimased vähesed isnuliini tootvad rakud. Siis jäävad süstid ja pump kogu ülejäänud eluks. Mina valisin oma tee ja vähendasin drastiliselt süsivesikute söömist ja lõpetasin sel moel oma pankrease kahjustamise. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei süüdista meditsiinipersonali. Kogu personal on olnud imeline ja tõeliselt tubli. Nad on õppinud palju aastaid ja on saanud õpetust, mis on olnud ajakohane. Aga diabeediuuringutes ja toitumisõpetuses on vahepeal toimunud ekstreemsed muutused. Aga kahjuks ei kehti enam see, mida pikka aega on peetud ohutuks. Kahjuks usun ma, et tänaseni saavad värskelt diagnoosi saanud diabeetikud totaalselt valesid toitumissoovitusi, mis tapab vähesed järelejäänud insuliini tootvad rakud ja viib diabeetikud raskesti hallatava ja heitliku diabeedi rüppe kogu ülejäänud eluks. Üks põhjus, miks selle blogi siin tegin, ongi oma teadmiste ja kogemuse jagamine diabeedist. Eriti selleks, et jõuda värskelt diabeedi diagnoosi saanuteni ja päästa neid enne kui on liiga hilja. Kõik inimesed peaksid sööma LCHF reeglite järgi, aga eriti just diabeetikutel on sellest palju võita, sest sellega on veresuhkrut palju lihtsam hallata.

NB! Kui oled diabeetik ja tahad testida LCHF-i, siis ole väga tähelepanelik insuliinikogustega. Sa hakkad vajama märgatavalt väiksemaid insuliinikogused ja pead algul sagedamini oma veresuhkrut mõõtma. Räägi oma arstiga enne kui toitumist muudad. Võite ka mulle kirjutada kui teil on küsimusi: andreas@mdot.se (rootsi või inglise keeles – Ü.R.).

Tänaseks olen ma, niisiis, elanud diabeediga 11 aastat. Ma pole mitte kunagi olnud paremas vormis kui nüüd. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Mu diabeet on ekstreemselt kergesti hallatav ja ma vaevalt üldse tunnen ennast diabeetikuna. Samas käin oma diabeedi diagnoosi kiiresti välja argumendina neil juhtudel kui mulle pakutakse torti või toitu mida muidu viisakusest ehk maitsekski. 🙂

Mille eest pean ma diabeedile tänulik olema?

Sel ajal kui diagnoosi sain ei olnud mu elu mingi tore. Sõin massiliselt kräppi ja jõin hulganisti Coca-Colat vaatamata sellele, et teadsin, mis on õige. Trenni ei teinud. Töötasin suitsustes halbades tingimustes Black Jack´i diilerina.  Transportisin Securitases väärtveoseid. Magasin halvasti. Panin üksjagu pidu. Elatasin ennast mõnda aega netipokkeriga.

Diabeedidiagnoos pani mind järele mõtlema ja ennast muutma. Hakkasin paremat toitu sööma. Hakkasin treenima. Otsisin ja leidsin oma esimese programmeerija töökoha, milleks olin ennast koolitanud. Kolisin paremasse elupaika. Kohtasin oma tulevast naist ja sain lapsed. Tegin oma firma. Jooksin poolmaratoni. Jooksin täismaratoni. Sain triatleediks ja läbisin Ironman´i. Tegin veel ühe Ironman´i. Õppisin enda kohta uskumatult palju. 11 aastat hiljem ei ole ma veel see, kes tahan olla. Aga ma olen palju lähemal. Täna tahan ma jätkata õppimist, aga ka õpetada ja inspireerida.

EDIT: Selle postituse kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu.