Naine, nõrkus on su nimi 🙂 Naistepäeval ju võib… Või ei või?

Täna on 8. märts, mis minusugustele fossiilidele ju alati meeldib, sest siis mehed kingivad lilli. Sain minagi paar kimpu tulpe. Ja mitte sellepärast, et täna naistepäev on, ei serveerinud ma endale kodus head ja paremat, vaid sellepärast, et vahel lihtsalt tahaks.

Mõne kuu pärast täitub mul kaks aastat väheste süsivesikutega elu ja terve selle aja jooksul ei ole ma kordagi tundnud suurt kiusatust süüa midagi magusat. Ja pole ka söönud ühtki kommi ega kooki, ainult natuke kõige tumedamat šokolaadi vahel harva või omaküpsetatud suhkru ja jahuta kooke. Ega ma pole olnud ka suurem asi magusasõber mitte kunagi. Aga on mõned asjad, mis on mulle väga meeldinud mu varasemas elus, kaneelikuklid näiteks ja kohupiimakook. Kaneelikuklite koha pealt olen ennast ikka sünnipäevadel üllatanud, sest need tõesti on jätnud mind külmaks, mulle on piisanud nende nuusutamisest ja olgem ausad, lõhn ongi neil alati olnud parem kui maitse. Nagu igal teisel saial, eks ole.

Aga eile juhtus mul üks kohupiimakoogi eksitus. Ei, ma ei söönud seda, aga jubedalt oleks tahtnud. Ostsime lapsele rohkete rosinatega hea nätsaka kohupiimakoogi, ta sõi sellest tükikese ära ja ülejäänu pani külmkappi. Kui õhtul endale külmkapist süüa otsima hakkasin, vaatas see kook sealt vastu ja lõhnas nagu hull. No nii hea kohupiimakoogi lõhn oli, et vähe puudus, et oleksin sellele hambad sisse löönud. Mäletan ju, kui hästi see maitses. Tingitud refleks, mis muud. Pavlovi refleks. Nii ongi kogu me söömisega – suur osa selles on tingitud refleksil. Tunnen tuttavat lõhna ja tean, kuidas kook maitseb ja kui olen alati võinud seda süüa ja söönud, siis loomulikult tahan seda kohe. Või vaatad sina ehk lõunaajal kella ja märkad, et juba kell on üks ja hetkega läheb kõht tühjaks, sest käes on ammu sisseharjutatud lõunasöögiaeg? Nii on, me söömist juhib väga suurel määral harjumus.

Mõtlesin kohupiimakoogi kiusatusele vastu pannes, et võibolla peaks ikkagi ühe ampsu võtma, siis ehk saan aru, et see polegi nii hea ega maitsegi mulle. Võibolla oleks nii olnud, aga ma ei proovinud. On üsna kindel, et oleksin pettunud, sest need põgusad kookide-tortide maitmised, mida olen poole hambaga harrastanud, on kõik olnud pettumused. Olen nii väga harjunud sööma päristoitu, puhast nullist valmistatud keemia- ja suhkruvaba sööki, et kõik liigselt töödeldu ei tundu enam toit ega maitse üldse. Kui harjud omavalmistatud sööke sööma, võõrdud igasugustest ületöödeldud maitsetest sedavõrd, et mitte ainult kook või tort ei tundu kunstliku maitsega, vaid ka vorstid.

Ei, ega ma ei sureks sellest, kui paar ampsu kooki võtaks. Minult on ka seltskonnas küsitud, et noh, mis siis nüüd on, lähed sellest paarist suutäiest paksuks või? Ma mõtlen nii, et kaaskodanikud võivad ju mu söömise üle irvitada, aga see on minu otsus elada suhkruvaba elu ja ma ise tean kõige paremini, mida paar ampsu magusat minuga teeb. Ei tee paksuks. Ei tekita enam ka hüperglükeemiat. Küll aga teeb see mind näljaseks ja ajab sööma. Päris kindlasti kõigutab see mu veresuhkrut ja kuna suurte kõikumistega ei ole ma enam harjunud, annab see mulle väga halva enesetunde. Sellepärast on parem mitte proovida.

Seltskonnas, muide, on alati imestajaid, kui seisad seal nagu mingi äärmuslane ega söö ühtki magusat asja, samal ajal kui teised kõik maiustavad. Millegipärast on meil siin Eestis kaaskodanike söömiskäitumisega alati palju pistmist, ikka märgatakse, tehakse märkus või visatakse su üle nalja ja uuritakse, mis värk on. Kui ei taha pikkadesse vestlustesse laskuda või kui ei soovi seletama hakata, mis veidrik ma olen, siis kõige parem viis uudishimulike suud lukku panna on öelda neile, et mul on probleeme veresuhkruga. Mis on ka tõsi. Millegipärast seda vastust aktsepteeritakse ja jäetakse sind rahule. Aga ära sa taeva pärast hakka rääkima, et tahad kaalust alla võtta või muud säärast – siis jäädki terve õhtu lolle nalju kuulama. Nii et kui sul ka on ainus suhkrust loobumise põhjus kehakaalu alandamine, siis vasta ikka uudishimulike küsimise peale, et tahad oma veresuhkru korras hoida. See ei ole vale, muide, isegi kui sa pole diabeetik.

Oma suure soovi süüa kohupiimakooki vaigistasin nii, et ostsin tavalist mittemagusat kohupiima ja keerasin sellest hapukoore, erütritooli ja vanilliga kokku mõnusa kreemi. Mingit erilist retsepti siin polegi: 2 pk maitsestamata kohupiima, 250 g 20%-list hapukoort, 2 spl erütritooli ja natuke vanilli. Lõikasin kohupiimakreemi peale värskeid maasikaid ja sedasi sõingi. Muidugi ei söönud ma seda kogust üksi ära, ka me teismeline poeg maiustas selle mageda magustoiduga hea isuga ja homseks jäi ka veel paar portsu järele. Ja ma saan nüüd aru, et see polnud suhkur, mis mind eile kohupiimakoogi poole tiris, vaid tõesti ainult kohupiim. Ja seda ma sain. See pole isegi mitte mingi hale asendus, vaid väga maitsev magustoit, kindlasti parem kui see kiusatust tekitav kook oligi.

Kohupiimakreemi pilt on loo alguses ja seal on ka üks teine pilt, lilled ja vahuvein ja pähklid. Vahuvein on üks kõige kuivem, valin alati sellise, mis on brut, et suhkrut oleks kindlasti alla kolme grammi liitri kohta. Paar klaasi kuiva vahuveini ei tee mu veresuhkrule midagi halba, see õieti ei kerkigi. Kõrvale krõbistamiseks sobivad sarapuupähklid, mille 100 grammis on imenduvaid süsivesikuid keskmiselt 3,4 g. Mu tänased pähklid on ekstra magedad, neis võib suhkruid veel vähemgi olla.

Pähklid on üks hea vahepala ja pidulauakrõbin, aga nendega peab ettevaatlik olema, sest kilokaloreid need annavad palju ja osad pähklid on ka väga süsivesikurikkad (indiapähklid näiteks on halb valik). Kui tahad pähklitega maiustada, siis vali sarapuu-, pekaani- või kreekapähklid. Kindlasti ära võta maapähkleid, sest neis on suurel hulgal linoolhapet (Omega-6), mida tänapäeva toidus on nagunii ebaproportsionaalselt palju (Omega-6 ja Omega-3 rasvade suhe peaks olema 1:1, aga tavapäraselt on see meil 20:1).

Üks asi veel – kui sul on magusasõltuvus, st et kui ühtki päeva ei möödu ilma suure soovita süüa midagi magusat, aga oled diabeetik või püüad kaalu alandada, siis parem on ennast mitte petta igasugu asendustega, vaid üritada loobuda kõigest magusast päevapealt. Magusast loobumine on lihtsam, kui sööd heast rasvasest söögist kõhu korralikult täis. Iseenda puhul ma tundsin, et üldse igasugused isud kaovad, kui söön nii vähe süsivesikuid, et veresuhkur püsib ühtlaselt madalal. Ma söön, kui kõht on tühi ja lõpetan, kui kõht on täis. Ja tunne on selline, justkui oleks mul mõistus paika loksunud. Kui just kellegi kohupiimakook mu külmkappi lõhnama ei satu…

EDIT: Kui loo valmis sain, saabus mulle veel üks kimp roose. Ohh, need mu imelised mehed 😀

Lugesin üht artiklit, mis rääkis sellest, et tootjad on hakanud suure fruktoosisisaldusega maisisiirupit pakenditel nimetama looduslikuks ehk naturaalseks magustajaks (High Fructose Corn Syrup = Natural Sweetener). Selle asemel, et kirjutada pakendile HFCS, kribatakse sinna HFCS-90 ja pakendi esikülg annab suurelt teada, et ei sisalda HFCS-i, mis üks-ühele võttes vastab ju tõele. Kui kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupis on fruktoosi 42 kuni 55 protsenti, siis maisisiirupist toodetud HFCS-90 sisaldab fruktoosi 90 protsenti, mida ka number nimetuses näitab. Ma ei tea, kas Eestis sellised trikid läbi läheks, jutt on Ameerika suurtootjatest, kes üritavad sedasi tarbijat lollitada, sest tarbijad on saanud liiga teadlikuks sellest, et kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup tervist tapab. Eriti kaval on muidugi kirjutada pakendile, et tegemist on loodusliku magustajaga, sest tõepoolest, kust mujalt kui loodusest kõik suhkur tuleb ja sõnad “looduslik” ja “naturaalne” annavad aimu justkui millestki väga tervislikust.

Eestis on aina enam moes kasutada küpsetistes mett, agaavisiirupit, palmisiirupit, kookossuhkrut jne, mida ostetakse ökopoest täies teadmises, et kõik ökopoes müüdav kraam on ülimalt tervislik ja kahjulik oleks nagu ainult sahharoos ehk tavaline valge suhkur. Paraku on nii, et suhkur on suhkur, ükskõik mis nimetuse all suhkrut müüakse – suhkru mõju inimese organismile on ikka alati üks ja sama – see muutub kiiresti glükoosiks, hüpitab me veresuhkrut ja kui me seda ära kulutada ei suuda, siis talletub rasvana. Ökoinimeste hulgas on levinud küpsetiste magustamine datlitega, ka kommi asemel on hakatud mõnuga datleid konsumeerima, justkui oleks see tervislikum valik. 100 grammis datlites on 75% süsivesikuid, tervelt 63 grammi sellest on suhkur. Mis on üks 100-grammine pakk datleid korraga ära süüa – kukepea, eks ole! Kui arvestada 100 grammis datlites sisalduv suhkur tavaliseks valgeks suhkruks, saame seda 5 supilusikatäit. Ei tundu ju tervislik valik 5 supilusikatäit suhkrut endale sisse krõbistada? Kolmes datlis on kokku umbes 13,5 g suhkrut, mis on rohkem kui üks supilusikatäis!

Datlid on üks magusamaid vilju, aga samamoodi peab ettevaatlik olema mistahes puuviljadega, sest ka me armastatud õunas on 4-5 teelusikatäis suhkrut, olenevalt sordist. Poes müüdavad välismaised õunad on aretatud viimseni magusaks, õnneks leiab vähemmagusaid sorte me koduaedadest. Me lapsed peavad kindlasti puuvilju sööma, siiski on kurjast deklareerida nagu mitmetel tervislikku toitumist propageerivatel tegelastel kombeks – söö ohtralt puu- ja köögivilja. See on üks stammlause, mida palju kasutatakse ja kui me nüüd nii otse võtamegi ja usume, et puuvilja tohib ohtralt süüa, siis seda soovitust järgides me läheme rasva ja meist saavad diabeetikud. Kahtlustan, et puuviljade piiramatu lubamine me lastele on ka üks põhjus, miks ülekaalulisus laste seas aina enam levib, sest sellega antakse organismile tohututes kogustes suhkrut. Lookas puuviljalette meil Eestis veerand sajandit tagasi veel ei olnud ja kui mõelda, et ülekaalulisus on hüppeliselt kasvanud viimase 15-20 aasta jooksul, siis kindlasti võib ka siin näha üht põhjust.

Suhkrul on umbes sada erinevat nimetust, väga tihti me ei tunnegi suhkrut pakendi pealt ära. Rääkimata sellest, et süldi- või vorstipakendilt me ei taipa ka seda otsida, kuigi enamasti ka nende sees suhkur on. Kõige sagedamini on suhkur meie toidus nende nimede all:

Lisan siia veel  tärklise, sest ka tärklis muutub amülaasi toimel suhkruks ehk täpsemalt öeldes glükoosiks.
Suhkur on suhkur. Ei ole mingit vahet, kas on tegemist loodusliku ehk naturaalse suhkruga või lisatud suhkruga. Suhkur on alati suhkur.

Kui küsid nüüd, mida siis tarvitada, kui ikkagi magusat tahaks, siis soovitan ainult steviat ja erütritooli. Ole hoolas ka nende pakendite lugemisega, sest näiteks osade stevia pakendite peal seisab suures kirjas, et tegemist on steviaga, aga see võib olla segatud suure hulga dekstroosiga. Kunstlikke magustajaid ära tarvita, aga ole mõõdukas ka stevia ja erütritooliga, sest kuigi neis on null kilokalorit ja null imenduvat süsivesikut, on nende mõlema mõju inimese organismile veel vähe uuritud.

Tahan soovitada üht väga head dokumentaalfilmi, mis võiks olla kohustuslik vaatamine kõigile 2. tüüpi diabeetikutele ja ülekaalulistele. Filmi sõnum on põhimõtteliselt sama, mida siin alles paar postitust tagasi kirjutasin – trenn on kasulik, aga see pole kaalu langetamiseks lahendus ja liiga palju süsivesikuid toidus teeb meid haigeks. Aga mis peamine – 2. tüüpi diabeet on ravitav elustiili muutmisega, peamiselt oma toitumise muutmisega.

Fixing Dad, vaata kindlasti!