Kui hakkasin seda blogi siin pidama, arvasin, et saan abiks olla eelkõige 2. tüüpi diabeetikutele ja 1. tüüp, kellest suur osa on elanud diabeediga lapseeast või varasest noorusest saati, on juba nii targad ja kogenud, et saavad iseendaga ideaalselt hakkama. Kahjuks on olukord täpselt vastupidine, saan ahastavaid kirju just 1. tüüpi diabeediga noortelt inimestelt, kes tavatoidul olles elavad pidevas hüpode hirmus, käivad öösiti külmkapi kallal, söövad pidevalt ja süstivad aina suuremas koguses insuliini. On ülimasendav lugeda 30-aastase diabeetiku lugu, kes oma 15-aastase diabeedidiagnoosiga on jõudnud sinnamaani, et varbad on tuimad ja nägemine kahjustatud, rääkimata üha halvenevatest neerunäitudest. Süsivesikurohkel menüül olles teeb veresuhkur suuri hüppeid ja tüsistused ei lase ennast kaua oodata.

Jätkan siia diabeetikute tervenemislugude tõlkimist, et kõik, kes te olete hädas oma veresuhkruga, leiaksite inspiratsiooni ja julgustust oma eluviisi muutmisel. Ja kui ma ütlen tervenemine, siis loomulikult ei tähenda see, et kui 1. tüüpi diabeetik hakkab sööma üliväheste süsivesikutega menüüd (rahvusvaheliselt tuntud kui LCHF), saab ta oma diagnoosist lahti. Kahjuks ei saa. Aga tervenemine tähendab palju enamat kui see, kas on diagnoos või ei ole diagnoosi. Tõlgin siia rootslase Andreas Liljenbergi loo tema blogist mdot.se, et näidata, mida 1. tüüpi diabeetiku tervenemine tähendab.

ROOTSI PARIM DIABEETIK

Diabeet – haigus, millele ma olen tänu võlgu.

31-aastaselt sain ma 1. tüüpi diabeedi diagnoosi. Mõned nädalad varem olin hakanud tundma suurenenud janu ja kurgu kuivust. Sperma oli muutunud venivaks. Nende kolme sümptomi peale hakkasin mõistma, et midagi on hullusti ja võtsin ühendust oma raviasutusega, kuhu mind järgmisel päeval proovide tegemiseks sisse võeti. Nende veresuhkrumõõtja ei tulnud mu kõrge suhkrunäiduga toime ja mind saadeti otsekohe erakorralise meditsiini osakonda. Mitte keegi midagi ei selgitanud ja läks üksjagu aega enne kui keegi Växjö haiglas põhjendas, mis toimub. Oletatavasti diabeet. Mind pandi diabeediosakonda, kuhu jäin neljaks ööpäevaks ja kus mulle jagati õpetust diabeedist, süstidest ja toidust. Mulle pakuti lühitoimelist insuliini, pikatoimelist insuliini, putru, leiba, piima, kartulit, riisi ja veel rohkem insuliini. Šokk hakkas mõne päeva pärast üle minema, aga harjumine viie-kuue insuliinisüstiga päevas võttis aega. Ma ei tahtnud sellega harjuda.

Juba sel ajal oli mul suur huvi toidu vastu ja olin ennast sel teemal harinud. Sel hetkel olid päevakorras aeglaselt imenduvad süsivesikud ja palju valku. GI oli kuum teema. Rasv oli jätkuvalt mõeldamatu. Mind õpetati sööma ja süstima sellisel viisil, mis mulle ei meeldinud. Tahtsin süüa vähem süsivesikuid ja saada vähem insuliini. Kui mind saadeti dietoloogi juurde, said nad üsna ruttu aru, et mul on kaasaegsem arusaamine toidust kui neil ja et ma ei vaja nende abi.

Viiendal päeval saadeti mind koju ja tundsin ennast üsna hästi. Mu kolm sümptomit olid kadunud, testisin seda kohe kui olin koju jõudnud 😉 Mingi aja jooksul tegin siiski nii nagu mulle oli räägitud. Sõin korralikud portsud kus üksjagu süsivesikuid ja süstisin igal toidukorral. Süstisin isegi igal hommikul Lantust, mis on pikatoimeline insuliin ja töötab läbi päeva hoidmaks veresuhkrut madalal. Torkisin ennast sõrme 10-15 korda päevas, et kontrollida veresuhkrut, mis võis märkimisväärselt muutuda. Seda pidin suutma pareerida õige koguse lühitoimelise insuliiniga.

Ma polnud sellega nõus. Ma ei tahtnud nõustuda nende süstidega. Kas selle vastu ei saaks midagi teha? Nagu tavaliselt, tahtsin ma ise mõelda mitte teha seda mida mul oli kästud. Tahtsin leida omad lahendused selle asemel, et teha nii nagu kõik teised. Millele toetudes nad saavad väita, et just nende lahendus probleemile on parim?

Üks süst päevas oleks parim. Miks mitte hoopiski tõsta seda doosi? Miks mitte vähendada süsivesikute söömist? Insuliini manustamine oleneb ju süsivesikute hulgast. Miks mitte süüa väiksemaid portsjone ja sagedamini? Eksperimenteerisin mõnda aega erinevate insuliinikogustega ja erineva hulga süsivesikutega ja jõudsin järeldusele, et mu teooria tõepoolest töötab. Lõpetasin lihtviisiliselt toidukordade juurde lühitoimelise insuliini süstimise ja võtsin selle asemel ühe süsti pikatoimelist 30-40 ühikut. Täna olen tänu LCHF-menüü söömisele ja treeningule 0-15 ühiku peal. Mõnel päeval võin ma süstist täiesti loobuda, kui tunnen, et nii on õige. Mu diabeet haldab ennast peaaegu täiesti ise ja mu diabeediarst nimetab mind tänu mu ekstreemselt headele tervisenäitajatele Rootsi parimaks diabeetikuks.

Värske 1. tüüpi diabeetiku pankreasel pole peaaegu üldse insuliini tootvaid rakke. Seal on ehk alles 5-15% ja need töötavad täie auruga seetõttu, et süüakse palju süsivesikuid. Kui ma oleksin järginud nõuandeid, mida sain arstidelt, õdedelt ja dietoloogidelt, ei oleks mul täna, 11 aastat hiljem, enam üldse enda insuliiniproduktsiooni järel. Värskelt diagnoosi saanul kulub 1-2 aastat, et hävitada viimased vähesed isnuliini tootvad rakud. Siis jäävad süstid ja pump kogu ülejäänud eluks. Mina valisin oma tee ja vähendasin drastiliselt süsivesikute söömist ja lõpetasin sel moel oma pankrease kahjustamise. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei süüdista meditsiinipersonali. Kogu personal on olnud imeline ja tõeliselt tubli. Nad on õppinud palju aastaid ja on saanud õpetust, mis on olnud ajakohane. Aga diabeediuuringutes ja toitumisõpetuses on vahepeal toimunud ekstreemsed muutused. Aga kahjuks ei kehti enam see, mida pikka aega on peetud ohutuks. Kahjuks usun ma, et tänaseni saavad värskelt diagnoosi saanud diabeetikud totaalselt valesid toitumissoovitusi, mis tapab vähesed järelejäänud insuliini tootvad rakud ja viib diabeetikud raskesti hallatava ja heitliku diabeedi rüppe kogu ülejäänud eluks. Üks põhjus, miks selle blogi siin tegin, ongi oma teadmiste ja kogemuse jagamine diabeedist. Eriti selleks, et jõuda värskelt diabeedi diagnoosi saanuteni ja päästa neid enne kui on liiga hilja. Kõik inimesed peaksid sööma LCHF reeglite järgi, aga eriti just diabeetikutel on sellest palju võita, sest sellega on veresuhkrut palju lihtsam hallata.

NB! Kui oled diabeetik ja tahad testida LCHF-i, siis ole väga tähelepanelik insuliinikogustega. Sa hakkad vajama märgatavalt väiksemaid insuliinikogused ja pead algul sagedamini oma veresuhkrut mõõtma. Räägi oma arstiga enne kui toitumist muudad. Võite ka mulle kirjutada kui teil on küsimusi: andreas@mdot.se (rootsi või inglise keeles – Ü.R.).

Tänaseks olen ma, niisiis, elanud diabeediga 11 aastat. Ma pole mitte kunagi olnud paremas vormis kui nüüd. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Mu diabeet on ekstreemselt kergesti hallatav ja ma vaevalt üldse tunnen ennast diabeetikuna. Samas käin oma diabeedi diagnoosi kiiresti välja argumendina neil juhtudel kui mulle pakutakse torti või toitu mida muidu viisakusest ehk maitsekski. 🙂

Mille eest pean ma diabeedile tänulik olema?

Sel ajal kui diagnoosi sain ei olnud mu elu mingi tore. Sõin massiliselt kräppi ja jõin hulganisti Coca-Colat vaatamata sellele, et teadsin, mis on õige. Trenni ei teinud. Töötasin suitsustes halbades tingimustes Black Jack´i diilerina.  Transportisin Securitases väärtveoseid. Magasin halvasti. Panin üksjagu pidu. Elatasin ennast mõnda aega netipokkeriga.

Diabeedidiagnoos pani mind järele mõtlema ja ennast muutma. Hakkasin paremat toitu sööma. Hakkasin treenima. Otsisin ja leidsin oma esimese programmeerija töökoha, milleks olin ennast koolitanud. Kolisin paremasse elupaika. Kohtasin oma tulevast naist ja sain lapsed. Tegin oma firma. Jooksin poolmaratoni. Jooksin täismaratoni. Sain triatleediks ja läbisin Ironman´i. Tegin veel ühe Ironman´i. Õppisin enda kohta uskumatult palju. 11 aastat hiljem ei ole ma veel see, kes tahan olla. Aga ma olen palju lähemal. Täna tahan ma jätkata õppimist, aga ka õpetada ja inspireerida.

EDIT: Selle postituse kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu.