Kuna Eesti Päevalehe ja Delfi ühises veebis ilmus täna mu artikkel ravikulude kokkuhoiust targa söömise läbi, tunnen, et peaks nagu siin blogis ka midagi ütlema.
Kes mu blogi postitustega tuttav on ja ehk isegi on lugenud siia lingitud teadustöid, see teab, et ma ei ole mingi soolapuhuja. Ka ei saa ma oma diabeediteemalistest kirjutistest mingit majanduslikku kasu ning olen täielikult sõltumatu mistahes ravimi- ja muudest diabeedi valdkonda mõjutavatest firmadest. Kahju, et toimetus mu artikli juures nõustajaks ristis, sest ise kirjutasin enda tiitliks Tallinna Ülikooli tervisejuhi eriala üliõpilane. Arvamuslugudega on selline asi, et neid võib kirjutada igaüks, sellepärast oleksin tahtnud, et mu seos tervisevaldkonnaga oleks olnud artikli juures mainitud.
Lugesin ka artikli juurde kirjutatud kommentaare ja mingeid üllatusi seal ei ole. Kõige tulisemad sõnavõtjad on alati 1. tüübi diabeediga laste vanemad ja mul väga-väga kahju on neist sellepärast, et toitumise asjus ei anta neile Eestis adekvaatset abi. Ma ei tea, kas meie maale saabub ükskord ka see päev, kui näiteks Dr Bernstein´i Diabetes Solution saab maakeelde tõlgitud? Ühte sellist teadusel ja pikal arstipraktikal põhinevat raamatut, mida võib nii 1. kui 2. tüüpi diabeetiku õpikuks nimetada, oleks meile hädasti vaja.
Linkisin selle artikli Eesti Diabeediliidu kodulehe foorumisse artiklite alajaotusse. Võttis ainult mõne tunni kuni see oli sealt kustutatud. Olin päev varem pannud sinna siinse blogi aadressi, mis samuti kiiresti kustutati. Arvasin, et kodulehte peetakse reklaamiks ja artiklikogusse ehk ikka mu lugu sobib, aga võta näpust. Võin ainult oletada, miks Eesti Diabeediliidu eestvedaja(d) takistavad teaduspõhiste toitumisnõuannete jõudmist diabeetikuteni.
Veidi hiljem ilmus diabeediliidu lehele selline asi: Ulvi Tammer-Jäätes: “Eesti Diabeediliit ei nõustu avaldama eksitavat ja meditsiiniliselt mittepädevat informatsiooni. Sellised postitused me kustutame ning vajadusel blokeerime ka postitaja.”
Eesti Diabeediliit teab, et diabeetikute toitumist käsitlevad sõltumatud teadusuurimused ja nende põhjal antud toitumisabi on meditsiiniliselt mittepädev informatsioon? Kas sellist arrogantsi kutsub esile hirm, et paradigmad on muutumas?
Ma pole mitte kellelegi andnud meditsiinilist nõu ega kavatse seda teha, sest ma pole arst. Küll aga on minu spetsialiteet toitumisnõustamine, milleks olen pädev.
Teate, mis on teema juures kõige kurvem? See, et mul on õigus.