Pildil on väga tarretisene tuulehaug, mida marineerisin eelmisel nädalal. Tuulehaugid ilmusid majja nii, et ühel hetkel oli kalamees me mandrikodu aia taga ja küsis, kas tahame. Muidugi tahame! Või nojah, mina tahan 🙂

Marineerimine on ainus vaaritus, kus pisut suhkrut tarvitan. Hästi-hästi natuke, nii vähe, et vahel mõtlen, kas seda üldse vaja oli. Seekord kulus mul suhkrut marinaadi peale kolmveerand teelusikatäit.

Vaja läheb:

1 kg värsket tuulehaugi
4 dl vett
1 sl soola
3/4 tl suhkrut
7 tera musta pipart
7 tera vürtsi
2 loorberilehte
2 sl 30% äädikat

Keetsin tükeldatud tuulehaugi tasasel tulel kümmekond minutit ja tõstsin siis kala vahukulbiga potist välja jahtuma. Keeduvette panin maitseained ja keetsin marinaadi, äädika lisasin alles keetmise lõpus. Jahtunud kala puhastasin luudest ja ladusin purki. Valasin marinaadi peale ja jätsin lauale jahtuma.

Jahtunud purgi tõstsin külmkappi, kus marinaadist moodustus kena tarretis. Järgmisel päeval oli kala juba väga mõnus võtta, mulle heasti maitseb. Nüüd on kala nädalapäevad külmikus seisnud ja jätkuvalt väga värske olemisega.

Mulle tundub, et pingutasin tuulehaugi keetmisega veidi üle, sest kala oleks võinud olla ehk mitte nii pehme. Söömiseks on mõnus, aga puhastades kippusid tükid liiga väikeseks pudenema. Sellepärast ei ole pildi pealt ka hästi tuvastatav, mis kala see on niisugune, ei ole ilusaid jämedaid tükke.

P.S. Hiiumaal koolis käies oli mulle suureks üllatuseks, et hiidlased tuulehaugi aidaräästas kuivatavad. Arvasin, et niisugust volaskit kala ei ole võimalik kuivatada. Aga, näed, on ja kõlbab isegi süüa 🙂