Kes kartuliputru süüa ei või, saab selle asendada lillkapsapudruga. Ainus erinevus kartulipudrust on see, et piima ma lillkapsale kunagi ei pane, ainult võid, sibulaid ja soola. Keetsin lillkapsaõisikud vaid nii palju pehmeks, et peeneks tampides väheke teraline jäi, nii ei tule puder liiga vesine. Kuuma lillkapsapüree sisse tampisin hea mitu tükki värsket võid ja ühe peeneks hakitud mugulsibula.

Kastet tegin täpselt nii nagu siin paar postitust tagasi kirjeldasin – kõigepealt praadisin pannil kanafileetükid, lisasin hakitud küüslauku ja sibulat, soola ja pipart ja kõige lõpuks veidi kuuma vett, et filee hästi pehmeks läheks. Valasin kastme potti ja segasin sisse hea portsu 20-protsendilist hapukoort.

Eriti mõnus on lillkapsapuder siis, kui segada kaste pudru sisse, umbes nii nagu vanasti sai kartulid kastme sees katki vajutatud, et toidust maksimaalselt maitse kätte saada. Ja salatit polegi vaja kõrvale süüa, sest taldrik on juba niigi köögivilja täis.

Ega ma selle portsuga ei piirdunud, mis pildil on. Võtsin teise taldrikutäie veel, aga ilma lihata. Lihtsalt nii hea tuli välja. Kui kartulipudruga samamoodi laristaks, oleks peale sööki kõht raske ja meel must patustamise pärast. Lillkapsapuder on ses mõttes täiesti emotsioonivaba 🙂