Valisin loo peategelaseks leiva seetõttu, et leib üks eestlase põhitoit on kartuli kõrval ja enamus inimesi vist ei kujuta üldse ette elu ilma leivata. Kahjuks on nii, et kõrge veresuhkruga kimpus olevad inimesed peaksid lisaks suhkrule ka tärkliserikastest toitudest kauge kaarega mööda käima, kui nad just ei taha jäädagi ravimite abil elama ja ravimikoguseid suurendama.

Kui paar aastat tagasi süsivesikuvaesele toidule üle läksin, oli mulle just leivast loobumine kõige raskem. Tol ajal ma oma vere glükoositaset veel igapäevaselt ei jälginud ja mul polnud aimugi, mil määral üks viil rukkileiba veresuhkrut kergitada võib. Esimestel kuudel sõingi igal hommikul kaks viilu Rukkipala ja kaal langes siiski. Peale kolme kuud ja miinus kümmet kilo viimaks loobusin leivast, sest kaal jäi seisma. Ja leivast loobudes sain kaalunumbri jälle allapoole liikuma.

Leib oli mulle kuni viimase ajani aeg-ajalt suureks kiusatuseks, kuigi olin aru saanud, et see üks lihtsamaid viise on oma paastuveresuhkru tuksi keeramiseks. Päevane söödud süsivesikute hulk ei pruukinud isegi üle 50 grammi kerkida, ometi sain paar-kolm viilu leiba süües hommikused veresuhkrud isegi kuni 6,4 mmol/l.

Kuna ma ei suutnud uskuda, et olen tõesti sedavõrd tundlik süsivesikute suhtes, alustasin leivaeksperimenti. Ma ei teinud seda mitu päeva järjest, vaid mõnepäevaste vahedega, et anda organismile aega toibumiseks ja ennast nn normaalsesse harjumuspärasesse seisu viia. Tuletan igaks juhuks meelde, et ma pole iial saanud 2. tüüpi diabeedi diagnoosi, aga olen olnud pikalt eeldiabeedis ning tagantjärele tarkusega veendunud ka selles, et olin süsivesikute suhtes keskmisest tundlikum juba lapsena.

Olen oma süsivesikuvaesel eluperioodil aeg-ajalt ostnud ainult Jassi seemneleiba, sest see paistab olevat meie kaubanduses saadaolevatest leibadest kõige väiksema süsivesikusisaldusega (süsivesikuid 30,8g 100g-s). Selles leivas on 26% seemneid ja ühes viilus on süsivesikuid pakendi põhjal 11,7 grammi. Tundub tervislik, eks? Aga minule mitte. Katsetasin nii, et sõin hommikupoolikul öise paastu peale ühe viilu Jassi seemneleiba ja mõõtsin, mida mu veresuhkur selle peale teeb. Esimesel korral olin umbes pool tundi varem söönud ka ühe tillukese maasika. Veresuhkur oli mõlemal korral enne leiva söömist 5,4 mmol/l.

Nagu näete, hakkas mul nii jubedat numbrit nähes käsi värisema, sellepärast selget pilti ei saanud. Proov on võetud kell 11:15, umbes üks tund peale leivaviilu söömist. Kuna pool tundi peale söömist mõõta ei saanud, siis võin ainult oletada, et sel hetkel oli veresuhkur juba langemas.

Ja järgmine proov kell 11:58

Niimoodi hüppab mu veresuhkur ühe ainsa viilu teraleiva peale.

Tänane katsetus oli selline (ja ei mingit maasikat, ainult 1 viil leiba):

Seekord on proov võetud 30 minutit peale leiva söömist, üks tund hiljem oli veresuhkur kukkunud juba 5,9 mmol/l peale.

Soovitan kõigil, kellel veresuhkruga probleeme, sarnaseid katseid teha, et teada saada, milline toit on sobilik ja milline mitte. Inimesed on erinevad, meie kehad reageerivad erinevatele toitudele erinevalt ja olen jõudnud ka tõdemuseni, et vahel võib väiksema süsivesikute sisaldusega toit kergitada vere glükoositaset oluliselt rohkem kui suur hulk korraga söödud süsivesikuid. Näiteks tegin hiljuti katsetust popcorniga. Ma muidu üldse mingit teravilja ei söö ja ammugi mitte tärkliserikast maisi, aga õppimise huvides, eks ole, võib vahel tuua ohvreid. Krõbistasin korraga ära peaaegu terve paki popcorni (alla 100 grammi), millest sain umbes 70 grammi süsivesikuid. Üks tund peale niisugust julma söömist näitas glükomeeter mu suureks üllatuseks numbrit 5,3 mmol/l. Kogu päevane süsivesikute hulk tuli sel päeval 100 grammi ringis ja hommikune paastuveri oli seepeale muidugi tuksis – 6,4 mmol/l.

Kõige hullem asi, mida popcorni eksperimendist sain, olid 24h kestnud tursed. Sõrmed olid nagu padjakesed kuni teise päeva õhtuni.

Põhiliselt tahan oma jutuga öelda seda, et 11 grammi süsivesikuid ühest toidust ei ole sama efektiga mis 11 grammi mõnest teisest toidust. Mu päeva esimene toidukord sisaldab päris tihti 11 grammi süsivesikuid korraga, aga kui need tulevad ainult köögiviljast, majoneesist, kookoskoorest ja maasikatest, näiteks, ei kerki veresuhkur peale sööki rohkem kui mingi null-koma-midagi. Näiteks 5,2-lt 5,6-le või kõige rohkem 5,9-le. Kui väldin täielikult igasugust suhkrut ja tärklist (ei mingeid leibu ega muid teraviljatooteid), ei kerki mu vere glükoositase peale sööki mitte kunagi isegi 6,0 mmol/l-ni mitte, vaid püsib stabiilselt 5,5 kandis.

Stabiilne suurte kõikumisteta veresuhkur annab ülimõnusa olemise ja hoiab näljatunde eemal läbi terve päeva. Selleks ei pea olema diabeetik, et low carb-high fat söömisega ennast näksimistest ja liiga sagedastest söögikordadest eemal hoida. Igal juhul tasub lchf-i proovida kõigil ülekaalulistel, eriti neil, kes keskikka jõudnuna tõdenud on, et mitte miski enam ei aita. Kui oled igapäevase leiva ja kartuli söömisega oma insuliinitaseme taevasse kergitanud ja jätkad samamoodi, siis ei hakkagi kaal langema.

Kas oled tähele pannud, et enamus leivaküpsetajaid ja koduleiva propageerijaid on kenakesti jämeda vöökohaga? Nad armastavad leiba ja rukkileib, eriti see kodus küpsetatud, on meil ju üks tervislik toit, eks ole. Leivaga on eriti lihtne oma insuliinitase laes hoida ja rasvavarusid kasvatada. Seetõttu soovitan igasugusesse leibade promomisse suhtuda ettevaatusega. Kui oled peenike kui pilbas ja nii veresuhkur kui insuliinitase on normis, võid muidugi leiba mõnuga vitsutada. Aga kui oled see nn täissale ehk tüüpiline kodumaine keskealine või puha ümara vöökohaga, hoia leivast ja ka saiast kindlalt eemale.