Käsi püsti, kes jaksab iga päev retseptiraamatu järgi süüa teha? Mina mitte. Eks on ju enamasti nii, et tööpäeviti tahaks söögitegemisega kiirelt ja lihtsalt ühele poole saada, samas poest valmistoitu ka nagu osta ei tahaks. Aga oma köögiviljaportsu tahan ma igal juhul kätte saada, siit mingeid järeleandmisi teha ei saa. Kes piirab oma toidus süsivesikute tarbimise alla 50 grammi päevas, ei söö ju leiba ega muud teraviljatoodet, mis kiudaineid annaks, sellepärast peaks köögivili moodustama koguseliselt kõige suurema osa taldrikul. Miinimum 400g peaks igaüks päeva jooksul köögivilja sööma, mu enda puhul on tavaline, et 500g või rohkemgi söön.

Minu päevas on esimene söök tavaliselt praemuna, vahel on see praetud koos peekoniga, vahel mõne vorstiga. Alati ma muna kõrvale mingit lihatoodet ei võtagi, aga köögivili on siin juures absoluutselt kohustuslik. Enamasti praen endale hommikul tööle kaasa võtmiseks kaks muna (võiga praen neid) ja keeran kokku kiire salati. Salati kaasa võtmiseks on mul head suured karbid, kuhu siis otse kõik kraami tükeldan ja samas karbis segan.

 Müügile on tulnud armsad väikesed peakapsad, värske tänavune kraam, need on mõnusalt pehmed ja ei lähe salati sees koledaks nagu mõne salatilehe või hiinakapsaga vahel juhtub. Pildil on mu tänane lõunasöök – salatikuhja all on kaks praemuna ja jupike praetud kanavorsti. Salat on lihtsamast lihtsam, hakkisin värske kapsa ja paprika, tõin peenralt peotäie murulauku ja segasin kõik Hellmannsi rammusa majoneesi sisse. Soola ma sellisele salatile ei pane. Ja kuna taldrik on väike, siis salatit tõstsin peale taldriku tühjendamist natuke veel juurde. Lõunasöögi lõpetas tass kohvi ja viil omaküpsetatud saia kena võikihiga. Sai oli mul seekord küpsetatud kookosjahuga ja maitsestatud vanilliga, väga mõnus mittemagus magustoit.

Sellisest lõunasöögist püsib kõht pikka aega täis. Kui kella ühe-kahe ajal päeval söön, siis õhtul kell seitse veel kõht tühi ei ole.

Õhtusöögiks on väga mugav kasutada erinevaid külmutatud köögivilju. Meil kõige sagedamini on selleks lillkapsas ja brokoli, sest neis on kõige vähem süsivesikuid, aga oleme ostnud ka rohelisi ube ja igasuguseid värvilisi köögiviljasegusid (maisi siiski väldin ja porgandiga olen mõõdukas).

 Siin pildil on üks lillkapsa ja brokoliga roog, milles meestele mõeldes on lihakraami rohkem kui ehk mulle sobilik oleks. Praadisin natuke sinki ja hunniku kanagrillvorsti, tõstsin need pannilt ära kaussi ja hautasin-praadisin pannil kaane all või sees külmutatud lillkapsa ja brokoli. Kui köögivili tundus olevat sulanud ja hakkas kergelt jumet võtma, segasin hulka vorsti ja singi ja valasin peale 20-protsendilise hapukoore (umbes 250g pannitäie söögi kohta). Natuke veel kuumutasin ja valmis oligi.

Külmutatud köögiviljas on kevadel tõenäoliselt rohkem vitamiine säilinud kui üle talve külmhoones või keldris hoitud viljades. Teadaolevalt on kaalikas kodumaisest köögiviljast ainus, mis kevadeks ka C-vitamiini suudab endas alles hoida, sellepärast on külmutatud köögivili üks hea valik. Rääkimata sellest, et tööpäeva õhtul on ütlemata tore neist lihtsalt ja kiirelt üks tervislik roog valmis teha. Vorsti ja singi asemel võib siin maitseks olla kana või seened või mis iganes kellelegi meeldib või kodus kapis olemas on. Hapukoore asemel võib kasutada vahukoort või siis üldse mitte midagi, ka või annab toidule mõnusa maitse ja paraja rammususe.