Tulekul on pühad, mille kohustuslik osa on mu meelest mõni kohupiimast küpsetis, sellepärast on puheva kohupiimakoogi retsepti just paras aeg jagada. Enamasti teen lihtsamaid kooke, aga ühel päeval tuli igatsus millegi peenema järele, sestap nikerdasin sellise kohupiimakoogi, mis igatepidi hõrk. Igaks juhuks hoiatan, et see maitseb liiga hea 🙂
Põhi:
30 g sulatatud võid
75 g peeneks riivitud Västerbotteni juustu (võib mõni muu kõva juust olla)
40 g mandlijahu
2 spl psülliumit
2 spl kookosjahu
1 muna
Mökerdasin kokku ja surusin klaasvormi põhja ühtlase kihi. Nii kauaks panin vormi külmkappi, kuni ahi soojenes ja kohupiimatäidist tegin.
Täidis:
400 g kohupiima
3 spl hapukoort
6 munakollast
3 spl erütritooli
natuke vanilli
peale puistamiseks kaneeli
See kraam sega kõik kenaks ühtlaseks massiks.
Kõige ülemine kiht:
6 munavalget
3 spl erütritooli
natuke vanilli
Küpsetasin põhja 200 kraadiga 15 minutit, siis laotasin kohupiimasegu põhjale, peale puistasin kaneeli ja küpsetasin nii kaua kuni tundus, et enam-vähem tahkeks läks. Oleneb ahjust, mul tahenes see segu vähem kui 15 minutiga. Sel ajal, kui kook küpses, vahustasin munavalged erütritooli ja natukese vanilliga kõvaks vahuks. Tõstsin munavalgevahust pallid lusikaga koogile, aga eriti kaunis jääb, kui saab seda tordipritsiga teha. Munavalgevahuga kook küpses umbes 10 minutit, aga siin peab jälle igaüks ise passima, mida ta ahi teeb, et kook pealt liiga pruuniks ei läheks.
Kui kook ahjust tuleb, peab selle kohe külma panema ja kui hästi õnnestub, siis tekivad munavalgevahule ka pisarad nagu pisarakoogil, aga mul oli kook selleks vist liiga üleküpsenud. Natuke hakkas sädelema siiski.
Ma arvan, see on kõige ägedam suhkruta kook, mille eales küpsetanud olen.
Lugesin hiljuti ühest diabeedifoorumist kurtmist selle üle, et maapoodidest pole mingeid vähese süsivesikusisaldusega toiduaineid saada. Mul on ühe Saaremaa kauge maanurga külapoega hoopiski selline kogemus, et palju süsivesikuvaeseid esmaseid toiduaineid oli saadaval (kurk-tomat-kapsas-kaalikas, liha- ja piimatooted, munad), aga mitte kunagi ei müüdud seal kartulit, sest külarahval on omal kartulimaad olemas. Õnneks ma kartulit enam ei söögi, mistap see tilluke maapood rahuldab mu vajadused täitsa hästi. Päris kindlasti ei ole väikeses maapoes süsivesikuvaeseid jahusid ja tervislikke magustajaid. Mina ostan mandli- ja kookosjahu Konsumist ja psülliumit (või fiberhuski) ökopoest, mis mu kodulinnas on mõlemad olemas. Kes päris kauges maanurgas elab ja sealt harva välja käib, saab eksootilisemad toiduained posti teel koju (või lähimasse postkontorisse) tellida. Jahusid ja magustajaid soovitan osta LCHF-poest. Oma erütritoolivarud soetan alati Hammes Tradingult, kes on selle maaletooja: www.ksülitool.ee. Kõik hea kraam on tänapäeval vaid hiirekliki kaugusel ja post käib meil tõesti igasse maanurka, ka väikesaartele, kuigi ehk väheke aeglaselt.