Siin ei olegi õieti mingit retsepti. Ühe paki kohupiima kohta on siin üks pakk vahukoort ja iga niisuguse ühiku kohta võtan ühe supilusikatäie erütritooli, natuke vanilli panen maitseks. Kõik see kena materjal tuleb lihtsalt kokku mikserdada. Kohupiim on mõistagi maitsestamata, eelistan rammusamaid variante, aga meie linnakeses rasvasemat kui 5%-list kohupiima ei müüda. Olen ka 0,5% kohupiimaga teinud, aga mu meelest on see liiga kuiv, pealegi on rasvasemad tooted maitsvamad.

Selline lihtne kohupiimavaht on meil väga tihti õhtuseks desserdiks, lisandiks peal kas purustatud metsvaarikad (oma korjatud ja sügavkülmas hoitud) või värsked maasikad.

Nädalavahetusel olid mul lapselapsed külas, üks kolmene ja teine viiene, mõlemad on harjunud lasteaias sööma hirmus magusaid magustoite, olen nende menüüd siin blogis ka kord kritiseerinud. Millegipärast kujutavad lasteaia kokad ette, et lapsed muidu ei söö kui peab kilode viisi suhkrut toidu sisse uhama. Mu kohupiimavaht on eriliselt vähemagus, peaaegu ainult aimatavalt magus ja need samad lasteaia suhkrurotid pistsid mu magedamat sorti kohupiimavahtu suurima naudinguga. Eks see ole ikka nii, et mitte lapsed pole toidu suhtes valivad, vaid täiskasvanud, kes on oma eelarvamustes ja iganenud valikutes kinni. Teen siinkohal aupakliku kummarduse ühele meie maakonna koolikokale, kes julges suhkru koguseid magustoidus järk-järgult vähendama hakata ja lisab selle asemel magustoitudele rohkem häid rasvu (vahukoort, näiteks).