Üks inimene, kes üritab kaalu langetada, kurtis, et jube jama selle süsivesikuvaese söömisega, sest üldse ei oska midagi serveerida, hirmus ühekülgseks kisub söögilaud. Tegin selle peale suured silmad, et mis mõttes? Kas siis, kui enne oli iga päev laual kartul ja mõni teine päev makaron, oli toit kuidagi vaheldusrikkam? Kindlasti mitte, aga kimbatust tekitab tõenäoliselt see, et kui oled teinud otsuse suure osa süsivesikuid oma laualt minema saata, ei saa enam lõdva randmega süüa ükskõik mida. Teadlikud valikud eeldavad veidi enamat mõtlemist. Samas võib ju teha ka nii, et keeta või küpsetada kartuli asemel erinevaid juurvilju, eriti miskit muud ju muutma ei peagi.
Meie pere on päris kindlasti hakanud sööma rohkem köögivilja, see asendab meil nii kartulit, riisi kui makarone. Vähemalt 400 grammi köögivilja peaks üks täiskasvanu päevas sööma ja selle portsu kättesaamine pole meile mingi probleem, enamasti sööme rohkemgi. Olgem ausad, kui oled harjunud tegema perele igaks õhtuks kartulit ja kastet, siis ega ikka ei viitsi sinna kõrvale kogu aeg salateid teha. Ühe marineeritud kurgi või üksildase tomati ehk võtaks… Või kuidas teil sellega on? Mäletan hästi, et kui tegin õhtusöögiks makarone hakklihaga, siis nii oligi, ainus köögivili taldrikus oli hakklihaga koos praetud sibul.
Nüüd on köögivili me pere põhitoit. Üks tavaline õhtusöök näeb välja näiteks selline:
Salati sees on rukkola, kurk, punane paprika, kirsstomat, kobartomat, roheline sibul, oliiviõli, natuke jodeeritud soola ja musta pipart. Tihti on sellises salatis oliiviõli asemel Hellmannsi majonees, aga kuna lapsele meeldib, et köögiviljad on “selged”, siis tänane salat on majoneesita. Salati kõrval on ahjus küpsetatud sealiha (175 kraadiga küpses kaaneta ahjupotis 2,5 tundi, maitseks ainult sool ja pipar).
Kui Kopra Karjamõis eelmisel aastal oma vabapidamisega sead oli sunnitud likvideerima, ostsime neilt oma sügavkülmiku liha täis. See laar hakkab nüüd lõppema ja sellest on kahju, sest nende sigade liha on tõesti selle päris liha maitsega, mitte nagu suurest kombinaadist tuleb.
Tegelikult oli mu tänase õhtusöögi otsas ka üks praemuna:
See on üks suur kuhi sööki, millest saab kõhu kõvasti täis. Pildilt ei ole võibolla aru saada, aga me sööme igapäevaselt päris väikestest taldrikutest. Taldriku läbimõõt servast servani on 20 cm. Niisugusest portsust piisab täiesti, ka mu spordisõbrast mees sööb samasugusest väikesest taldrikust ja vahel, kui taldriku liiga täis on kuhjanud, jätab osa sööki järelegi, sest lihtsalt ei mahu sisse.
Kui oled hädas kehakaaluga ja imestad, miks see ei lange, kuigi oled loobunud suhkrust ja piirad süsivesikute tarbimist, siis võib olla, et sööd koguseliselt liiga palju. Olen tähele pannud, et kodudes on igapäevaseks tarvitamiseks kasutusel tihtipeale väga suured taldrikud. Katseta väiksemast taldrikust söömist (ja ära tõsta mitu korda juurde 🙂 ), siis võid oma kaalu jälle liikuma saada.
Täna ma enda arvates ladusin ainult häid asju ostukorvi. Kui asju külmkappi ladustama hakkasin, siis jäi pilk salatikastmele, mida harjumuspäraselt oma megatervislikule salatile lisan. Et kas ikka on tervislik!?!? Mida salatikastmete kohta teadma peaks? Seal, sinder, ju ka ikkagi suhkur sees 🙁 Tuleb ikka ise teha, eks? Ma ju tean vastust!
Ma neid kastmeid põhiliselt suhkru pärast ei osta, aga seal on tavaliselt ka jube kogus igasuguseid lisaaineid sees, mis annavad veidra maitse. Täna just lugesin artiklit, mis rääkis sellest, et ameeriklased saavad 58% oma toiduenergiast ultra-töödeldud toitudest, igasugu külmutatud pitsad, hommikuhelbed ja muu jura. Rasvumine on seal normiks saanud ja sale inimene erandiks. Nad vist ei oskagi seal enam ise süüa teha päris toiduainetest.
Me õnneks veel oskame 🙂 Teeme oma kastmed majoneesist või hapukoorest. Üks jube hea kaste on riivitud suitsujuustust, riivitud küüslaugust ja hapukoorest-majoneesist. Sihuke rohke küüslauguga ja hästi terava maitsega, sobib nii ahjulõhe, liha kui köögiviljade peale. Tihti kasutame ainult majoneesi või ainult seda rasva, mis liha küpsetamisel tekib. Lapsepõlvest on meeles pidulaudade kaste, mis oli searasv rohelise sibulaga, vahel lisati hapukoort ka. Lihtne ja maitsev, täidab kõhu pikaks ajaks.
Aga selle harjumuspärase kartuli ja makaroni kohta… See on mõtlemises kinni. Mina ei ole kunagi suur juurika fänn olnud. Aga hirmsasti tahtsin neid ilusaid värve oma taldrikusse. Nii siis, uurisin erinevaid maitsestamise viise. Esimene roog, mis mulle hullupööra maitses (juurikatest), oli hautatud (krõmps) lillkapsas peekoni ja juustuga. Ossa poiss, ma ütlen! Samuti maitseb mulle külmutatud juurviljade segu kohvi- või vahukoorega, kuhu sinki/suitsuvorsti/peekonit lisada, kaneeli ja soola, pipart, küüslauku. Mmm! Meespere ka kiidab! Ja kartul ei tule meeldegi.
Meil ka igasugu kapsalised on pidevalt menüüs. Külmutatud lillkapsa ja brokkoliga on eriti lihtne igasugu pannimöginaid teha, hakkliha või peekon ja seened ja paprika ja purustatud tomatid või mis iganes muud värvilised asjad annavad erinevaid maitseid, saab igatepidi varieerida. Sellise söögitegemisega harjub kiiresti ära. Alles ükspäev meenutasin, kui tüütu oli kartulite koorimine, sellist tegevust me majas ei harrastata juba paar aastat 🙂