Kõige raskem on mul olnud loobuda leivast. Kui süsivesikuvaese söömisega alustasin, sõin esimesel paaril kuul hommikuti kaks viilu Rukkipala, hiljem olen võtnud vahel harva viilu Jassi seemneleiba, aga parem on neist siiski loobuda. Inglise keeles on hea sõna “triggering” ja see on just see, mida leivad minuga teevad. Ma tahan peale üht viilu veel ja veel. Tuttav tunne? Lisaks on leivas palju süsivesikuid, aga kui tahan nendega piiri pidada ja lisaks ka köögivilja süüa, ajan oma süsikate normi lõhki.
Kes leivast loobuda ei suuda, siis siin on üks hea asendus.
RUKKILEIB
60 g rukkilinnasejahu
30 g pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl pansoola
100 g võid
5 muna
seesamiseemneid toreduse pärast
Sulata või, sega kuivad ained omavahel ja vahusta munad. Keera kõik kokku, tõsta taigen vormi ja lase sel 5 minutit seista enne ahju panemist. Küpseta 180 kraadiga 30 minutit.
Päts leiba kaalub umbes 400 grammi, sellest saab umbkaudu 15 viilu. Ühes viilus leivas on 3,3 g süsivesikuid, seda on 4-5 korda vähem kui leivas, mida ostad poest.
Selline leib säilib väga hästi ka toatemperatuuril. Küpsetan tavaliselt kaks vormitäit korraga, neid jätkub meie perele vähemalt nädalaks. Hoian leibu lahtiselt köögikapi peal, nädalaga ei juhtu nendega seal veel midagi.
Tere, palju linnasejahus süsivesikuid 100 g kohta võiks olla?
Rukkilinnasejahus peaks olema süsivesikuid sama palju kui täisterarukkijahus ehk et umbkaudu 70 g sajas. Seda on väga palju, sellepärast kasutan seda jahu leivas põhiliselt maitseainena ja üritan nii vähe pruukida kui võimalik.
Proovisin seda leiba täna teha ja maitse on superhea. Aga huvitav, miks mul need saiad ja leivad ahjust võttes lössi kipuvad vajuma?
Ausalt üteldes ma ei tea, miks leivad lössi vajuvad. Mul leibade ja saiadega pole seda juhtunud, küll aga igasuguste kookidega juhtub alailma.