Naine, nõrkus on su nimi 🙂 Naistepäeval ju võib… Või ei või?

Täna on 8. märts, mis minusugustele fossiilidele ju alati meeldib, sest siis mehed kingivad lilli. Sain minagi paar kimpu tulpe. Ja mitte sellepärast, et täna naistepäev on, ei serveerinud ma endale kodus head ja paremat, vaid sellepärast, et vahel lihtsalt tahaks.

Mõne kuu pärast täitub mul kaks aastat väheste süsivesikutega elu ja terve selle aja jooksul ei ole ma kordagi tundnud suurt kiusatust süüa midagi magusat. Ja pole ka söönud ühtki kommi ega kooki, ainult natuke kõige tumedamat šokolaadi vahel harva või omaküpsetatud suhkru ja jahuta kooke. Ega ma pole olnud ka suurem asi magusasõber mitte kunagi. Aga on mõned asjad, mis on mulle väga meeldinud mu varasemas elus, kaneelikuklid näiteks ja kohupiimakook. Kaneelikuklite koha pealt olen ennast ikka sünnipäevadel üllatanud, sest need tõesti on jätnud mind külmaks, mulle on piisanud nende nuusutamisest ja olgem ausad, lõhn ongi neil alati olnud parem kui maitse. Nagu igal teisel saial, eks ole.

Aga eile juhtus mul üks kohupiimakoogi eksitus. Ei, ma ei söönud seda, aga jubedalt oleks tahtnud. Ostsime lapsele rohkete rosinatega hea nätsaka kohupiimakoogi, ta sõi sellest tükikese ära ja ülejäänu pani külmkappi. Kui õhtul endale külmkapist süüa otsima hakkasin, vaatas see kook sealt vastu ja lõhnas nagu hull. No nii hea kohupiimakoogi lõhn oli, et vähe puudus, et oleksin sellele hambad sisse löönud. Mäletan ju, kui hästi see maitses. Tingitud refleks, mis muud. Pavlovi refleks. Nii ongi kogu me söömisega – suur osa selles on tingitud refleksil. Tunnen tuttavat lõhna ja tean, kuidas kook maitseb ja kui olen alati võinud seda süüa ja söönud, siis loomulikult tahan seda kohe. Või vaatad sina ehk lõunaajal kella ja märkad, et juba kell on üks ja hetkega läheb kõht tühjaks, sest käes on ammu sisseharjutatud lõunasöögiaeg? Nii on, me söömist juhib väga suurel määral harjumus.

Mõtlesin kohupiimakoogi kiusatusele vastu pannes, et võibolla peaks ikkagi ühe ampsu võtma, siis ehk saan aru, et see polegi nii hea ega maitsegi mulle. Võibolla oleks nii olnud, aga ma ei proovinud. On üsna kindel, et oleksin pettunud, sest need põgusad kookide-tortide maitmised, mida olen poole hambaga harrastanud, on kõik olnud pettumused. Olen nii väga harjunud sööma päristoitu, puhast nullist valmistatud keemia- ja suhkruvaba sööki, et kõik liigselt töödeldu ei tundu enam toit ega maitse üldse. Kui harjud omavalmistatud sööke sööma, võõrdud igasugustest ületöödeldud maitsetest sedavõrd, et mitte ainult kook või tort ei tundu kunstliku maitsega, vaid ka vorstid.

Ei, ega ma ei sureks sellest, kui paar ampsu kooki võtaks. Minult on ka seltskonnas küsitud, et noh, mis siis nüüd on, lähed sellest paarist suutäiest paksuks või? Ma mõtlen nii, et kaaskodanikud võivad ju mu söömise üle irvitada, aga see on minu otsus elada suhkruvaba elu ja ma ise tean kõige paremini, mida paar ampsu magusat minuga teeb. Ei tee paksuks. Ei tekita enam ka hüperglükeemiat. Küll aga teeb see mind näljaseks ja ajab sööma. Päris kindlasti kõigutab see mu veresuhkrut ja kuna suurte kõikumistega ei ole ma enam harjunud, annab see mulle väga halva enesetunde. Sellepärast on parem mitte proovida.

Seltskonnas, muide, on alati imestajaid, kui seisad seal nagu mingi äärmuslane ega söö ühtki magusat asja, samal ajal kui teised kõik maiustavad. Millegipärast on meil siin Eestis kaaskodanike söömiskäitumisega alati palju pistmist, ikka märgatakse, tehakse märkus või visatakse su üle nalja ja uuritakse, mis värk on. Kui ei taha pikkadesse vestlustesse laskuda või kui ei soovi seletama hakata, mis veidrik ma olen, siis kõige parem viis uudishimulike suud lukku panna on öelda neile, et mul on probleeme veresuhkruga. Mis on ka tõsi. Millegipärast seda vastust aktsepteeritakse ja jäetakse sind rahule. Aga ära sa taeva pärast hakka rääkima, et tahad kaalust alla võtta või muud säärast – siis jäädki terve õhtu lolle nalju kuulama. Nii et kui sul ka on ainus suhkrust loobumise põhjus kehakaalu alandamine, siis vasta ikka uudishimulike küsimise peale, et tahad oma veresuhkru korras hoida. See ei ole vale, muide, isegi kui sa pole diabeetik.

Oma suure soovi süüa kohupiimakooki vaigistasin nii, et ostsin tavalist mittemagusat kohupiima ja keerasin sellest hapukoore, erütritooli ja vanilliga kokku mõnusa kreemi. Mingit erilist retsepti siin polegi: 2 pk maitsestamata kohupiima, 250 g 20%-list hapukoort, 2 spl erütritooli ja natuke vanilli. Lõikasin kohupiimakreemi peale värskeid maasikaid ja sedasi sõingi. Muidugi ei söönud ma seda kogust üksi ära, ka me teismeline poeg maiustas selle mageda magustoiduga hea isuga ja homseks jäi ka veel paar portsu järele. Ja ma saan nüüd aru, et see polnud suhkur, mis mind eile kohupiimakoogi poole tiris, vaid tõesti ainult kohupiim. Ja seda ma sain. See pole isegi mitte mingi hale asendus, vaid väga maitsev magustoit, kindlasti parem kui see kiusatust tekitav kook oligi.

Kohupiimakreemi pilt on loo alguses ja seal on ka üks teine pilt, lilled ja vahuvein ja pähklid. Vahuvein on üks kõige kuivem, valin alati sellise, mis on brut, et suhkrut oleks kindlasti alla kolme grammi liitri kohta. Paar klaasi kuiva vahuveini ei tee mu veresuhkrule midagi halba, see õieti ei kerkigi. Kõrvale krõbistamiseks sobivad sarapuupähklid, mille 100 grammis on imenduvaid süsivesikuid keskmiselt 3,4 g. Mu tänased pähklid on ekstra magedad, neis võib suhkruid veel vähemgi olla.

Pähklid on üks hea vahepala ja pidulauakrõbin, aga nendega peab ettevaatlik olema, sest kilokaloreid need annavad palju ja osad pähklid on ka väga süsivesikurikkad (indiapähklid näiteks on halb valik). Kui tahad pähklitega maiustada, siis vali sarapuu-, pekaani- või kreekapähklid. Kindlasti ära võta maapähkleid, sest neis on suurel hulgal linoolhapet (Omega-6), mida tänapäeva toidus on nagunii ebaproportsionaalselt palju (Omega-6 ja Omega-3 rasvade suhe peaks olema 1:1, aga tavapäraselt on see meil 20:1).

Üks asi veel – kui sul on magusasõltuvus, st et kui ühtki päeva ei möödu ilma suure soovita süüa midagi magusat, aga oled diabeetik või püüad kaalu alandada, siis parem on ennast mitte petta igasugu asendustega, vaid üritada loobuda kõigest magusast päevapealt. Magusast loobumine on lihtsam, kui sööd heast rasvasest söögist kõhu korralikult täis. Iseenda puhul ma tundsin, et üldse igasugused isud kaovad, kui söön nii vähe süsivesikuid, et veresuhkur püsib ühtlaselt madalal. Ma söön, kui kõht on tühi ja lõpetan, kui kõht on täis. Ja tunne on selline, justkui oleks mul mõistus paika loksunud. Kui just kellegi kohupiimakook mu külmkappi lõhnama ei satu…

EDIT: Kui loo valmis sain, saabus mulle veel üks kimp roose. Ohh, need mu imelised mehed 😀