The Guardiani kolumnist George Monbiot on kirjutanud suurepärase ülevaate sellest, kuidas ometi on saanud võimalikuks rasvumise ajajärk nagu see üle maailma me tänane reaalsus on. Artikkel on originaalis loetav siit. Teen loost siin pisut lühemalt kokkuvõtte.

Oleme jõudnud rasvumise ajajärku. Kuidas see juhtus?

Põhjus ei ole selles, et me sööme rohkem ja treenime vähem või nagu oleksime kaotanud tahtejõu. Liigse kehakaaluga inimeste süüdistamine peab lõppema!

Kui nägin seda pilti, suutsin vaevu uskuda, et tegemist on sama maaga:

Pilt oli üles võetud Brightoni rannal 1976. aastal. Peaaegu kõik seal rannal on saledad. Jagasin seda pilti sotsiaalmeedias ja läksin siis puhkusele. Kui puhkuselt tagasi jõudsin, märkasin, et ikka veel käib arutelu selle pildi ümber. Tuline diskussioon ärgitas mind teemat edasi uurima. Kuidas me oleme muutunud niivõrd rasvunuks nii kiiresti? Minu üllatuseks osutusid peaaegu kõik esitatud väited valeks.

Kahjuks ei ole rasvumise kohta Suurbritannias enne 1988. aastat mingeid andmeid, et kindlaks teha, millisest ajahetkest olukord järsult muutuma hakkas. Küll aga on andmed olemas USA kohta ja need näitavad, et pöördepunkt oli 1976. aastal. Äkitselt just sel samal ajal, kui eelpool nimetatud foto tehtud oli, hakkas rahvas paksenema ja see kestab siiani.

Tavaline selgitus on, et me sööme rohkem ja sama väitsid mitmed ka sotsiaalmeedias. Paljud ütlesid ka seda, et 70-ndatel oli toit vastik. Ja et see oli ka palju kallim. Et sel ajal oli vähem kiirtoidukohti ja et poed pandi varem kinni, mistap kui õigel ajal oma teed jooma ei jõudnud, jäidki näljaseks.

No nii, siit tuleb esimene suur üllatus – 1976. aastal me sõime rohkem. Valitsuse andmetel sööme täna keskmiselt 2130 kcal päevas ja see on number, mis sisaldab ka alkoholi ja maiustusi. Aga 1976. aastal sõime keskmiselt 2280 kcal ning see number ei sisaldanud alkoholi ja maiustusi. Kui lisada ka alkohol ja maiustused, oli tollane keskmine 2590 kcal päevas. Mul polnud vähimatki põhjust neis numbrites kahelda.

Teised pakkusid, et põhjus on igasuguse käsitsi töö vähenemine. Tundub loogiline, aga ometigi andmed ei toeta seda väidet. Möödunud aastal avaldatud uurimus tõestab, et täiskasvanutel, kes teevad lihttöid, st teevad füüsilist tööd, on neli korda suurem tõenäosus olla eluohtlikult rasvunud kui neil, kelle amet nõuab erialast väljaõpet.

No aga kuidas on treenimisega? Paljud väitsid, et nüüd me pigem sõidame autoga selle asemel, et kõndida või jalgrattaga sõita, oleme oma ekraanide külge naelutatud ja tellime toidugi internetipoest, st me liigume hoopis vähem kui varem. Siit tuleb järgmine suur üllatus. Plymouthi Ülikooli pikaajaline uuring tõestab, et laste füüsiline aktiivsus on täna täpselt samasugune nagu oli 50 aastat tagasi. International Journal of Epidemiology artiklis leitakse, et korrigeeritult kehakaalu järgi, ei ole mingit vahet, kui palju kilokaloreid põletavad rikaste maade elanikud ja kui palju vaesemate riikide inimesed, kelle jaoks põlluharimine on eluviis. Väidetakse, et füüsilise aktiivsuse ja kehakaalu tõusu vahel ei ole  seost. Mitmed teised uuringud tõestavad, et treenimine, olles positiivne muude terviseaspektide koha pealt, on kehakaalu reguleerimisel toitumisest hoopis vähem oluline. Mõned väidavad, et sel polegi mingit rolli, sest treenides kasvab ka söögiisu.

Teised jällegi viitasid rohkem varjatud aspektidele nagu adenoviirus-36 infektsioon, antibiootikumide tarvitamine lapsepõlves ja endokriinsüsteemi häirivad kemikaalid. Neil kõigil võib olla tõestatud mõju, aga ometi ei ole neist ükski nii valdav, et sellest jaguks üldise trendi põhjendamiseks.

Mis siis ikkagi juhtunud on? Selgus hakkab saabuma, kui vaadata toitumise andmeid detailsemalt. Jah, me sõime aastal 1976 rohkem, aga me sõime teistmoodi. Täna me ostame poole vähem värsket piima inimese kohta, aga samas viis korda rohkem jogurtit, kolm korda rohkem jäätist ja – pane nüüd tähele! – 39 korda rohkem piimadesserte. Me ostame poole vähem mune kui aastal 1976, aga kolm korda rohkem hommikusöögihelbeid ja kaks korda rohkem teraviljasnäkke, poole vähem kartulit, aga kolm korda rohkem kartulikrõpse. Samal ajal, kui meie otsene suhkru ostmine on järsult vähenenud, on suhkru tarbimine, mida saame jookide ja kondiitritoodetega, järsult suurenenud. Müüginumbrid on olemas alles alates 1992. aastast, kust maalt need järsult kasvasid. Ehk et kui me 1976. aastal saime 9 kcal päevas jookidesse pandud suhkrust, siis polnud see number märkimisväärne selleks, et andmeid koguda. Teisisõnu, võimalus oma toidulauda suhkruga laadida on plahvatuslikult kasvanud. Nagu mõned eksperdid juba ammu väidavad, paistab põhjus olevat selles.

Muutus ei ole juhuslik. Nagu Jaques Peretti oma filmis arutles, on toiduainetööstus kõvasti investeerinud sellesse, et toota toitu, mis kasutab suhkrut me loomulikust isude kontrollimise mehhanismist  mööda hiilimiseks, pakkides ja promodes neid tooteid viisil, mis murrab meie kaitsemehhanisme, kasutades ka alateadvuse mõjutamist lõhnade kaudu. Nad palkavad hordide viisi teadlasi ja psühholooge, et meelitada meid sööma rohkem kui me vajame, samal ajal, kui nende reklaamijad kasutavad viimaseid avastusi neuroteaduse vallas meie vastupanu ületamiseks.

Nad palkavad halbu teadlasi ja “eksperte“, et eksitada meid rasvumise tõelistest põhjustest eemale. Eelkõige üritavad nad, samamoodi nagu tegid tubakatootjad suitsetajatega, promoda ideed, et kehakaal on ennekõike isikliku vastutuse küsimus.  Kulutades miljardeid meie tahtejõu murdmiseks, süüdistavad nad samal ajal meid selles, et me ei suuda söödud kilokaloreid treenimisega ära kulutada. Otsustades selle järgi, millise vaidluse 1976. aasta foto vallandas, on näha, et see töötab. “Võtke vastutus oma elu eest, inimesed!” “Mitte keegi ei sunni sind rämpstoitu sööma, see on su enda valik.” “Mõtlen mõnikord, et tasuta tervishoiuteenused on viga. Igaühel on õigus olla laisk ja paks, sest igaühel on õigus saada terveks ravitud.” Me naudime ohvrite süüdistamist.

Mis veelgi murettekitavam, nagu väidab üks artikkel The Lancet´is, usub 90% poliitikutest, et “isiklik motiveeritus” on “tugev või väga tugev mõjutaja rasvumise sagenemises.” Need inimesed ei paku mingit seletust sellele, miks 61% Inglismaa rahvastikust, kes on ülekaalulised või rasvunud, on kaotanud oma tahtejõu.

Enamusel jõukatest rahvastest on rasvumisnäitajad palju suuremad just madalama sissetulekuga elanikkonna hulgas.  See näitaja on tugevas korrelatsioonis ebavõrdsusega, mis aitab selgitada ka asjaolu, miks Suurbritannias esinemissagedus on suurem kui enamuse Euroopa ja OECD rahvaste hulgas. Teaduskirjandus näitab, kuidas väiksemad rahalised võimalused, stress, ängistus ja depressioon koos madalama sotsiaalse staatusega muudavad inimesed halbade toitumisvalikute suhtes vastuvõtlikumaks.

Aga jah, tahtejõudu peab treenima – seda peavad tegema valitsused. Jah, me vajame personaalset vastutust – poliitikute hulgas. Ning jah, kontrolli tuleb rakendada – nende üle, kes on avastanud meie nõrkused ja neid halastamatult ära kasutavad.