Mu mees ütles täna tööpäeva lõpul, et täiega tahaks kodust kartulisalatit, seda klassikalist. Selle jutu peale võttis naine jalad selga ja läks poodi kartuleid ostma. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal viimati kartuleid ostsin, viimase nelja aasta jooksul on need me majja sattunud vist ainult paaril korral, sest kartulis on liiga palju tärklist ja vähe kasulikku, ma ise neid süüa ei või kui tahan veresuhkru stabiilselt madalal hoida. Külm kartul on ses suhtes küll leebem variant, et hüpitab veresuhkrut vähem kui kuum kartul, aga ikkagi – milleks endasse glükoosi sisestada, kui see organismile mitte hea ei ole?

Ma ei viitsi kunagi õhtuks mitut sööki teha, sellepärast leian alati mingi kompromissi, kui me maja meestel miski minu jaoks sobimatu söögi vajadus tuleb. Sellepärast ostsin enda salati jaoks juursellerit. On vist täiesti tobe kirjutada siia kartulisalati retsepti, sest igaüks oskab seda isegi valmistada, aga loen siiski üles, mis minu kartulisalatisse läks: juursellerikuubikud, lastevorst, marineeritud kurk, värske kurk, sibul, 20%-line hapukoor, Hellmansi rammusam majonees ja törts Põltsamaa kanget sinepit. Natuke soola kasutasin ainult juursellerikuubikute praadimisel, ma need tegin enne panni peal või sees poolpehmeks. Selline salat ongi.

Mehed said oma kartulisalati ja mina oma, ilma kartulita:

 Juurseller on muidu tugeva spetsiifilise maitsega, aga siin salati sees ta maitse kadus üllatuslikult sedasi ära, et polnud arugi saada, et pole kartul. Valekartulisalatit saab teha ka näiteks kergelt läbi keedetud tükeldatud lillkapsaga, mis on eriti hea variant neile, kes oma toidus ülivähe süsivesikuid näha tahavad. Kartuli asendamine juurselleri või lillkapsaga on hea nipp ka kõigile neile, kes kehakaalu langetavad, sest neist köögiviljadest saab kilokaloreid mitu korda vähem kui kartulist.

Kartulisalat on me sünnipäevade klassika, aga kui su laps või sa ise oled diabeetik, siis kartuliga salatit kahjuks patuvabalt süüa ei või liigse tärklise pärast, mis seedimise käigus glükoosiks muutub. Paku julgesti ka külalistele juurselleriga varianti, on vähe tõenäoline, et nad üldse aru saavad, et salatis kartulit pole 🙂

P.S. Kas panid tähele, et unustasin salatisse mune panna? Sa ikka pane neid ka 😀

Mu lõhewoki sisse läksid täna sellised asjad:

1 väike suvikõrvits
2 punast paprikat
2 tomatit
2 peotäit spinatilehti
1 suur porrulauk
1 suur küüslauguküüs
200 g lõhefileed
Natuke roosat himaalaja soola, purustatud musta pipart, oliiviõli ja võid.

Viilutasin-tükeldasin köögiviljad ja kala ühte kaussi kokku, lisasin soola ja pipart ja valasin kõik oliiviõliga üle. Segasin kogu kraami käega läbi ja valasin pannile, kuhu olin enne sulatanud natuke võid. Kuumutasin-segasin kogu kraami nii kaua kuni tundus paras, jätan alati köögiviljad natuke krõmpsuks.

 Pildil on toores wokisegu.

 Ja ongi valmis.

Selle woki tegemisel tasub jällegi olla loominguline, köögiviljavalik ja kogused olgu sellised nagu parajasti endal soovi on. Aga üks hea kiirelt valmiv õhtusöök on see igatahes. Kala ei pea ka just lõhe olema, võib olla miski muu, aga Selveris müüdava kasvandusest tulnud forelli eest tahaks küll hoiatada – sellel ei ole kala maitset, on ilmselt mingi sööda maitse, mis meenutab kopitust ja on ausalt öeldes väga rõve. Imestan, et seda ikka veel müüakse, ju siis leidub ostjaid. Aga inimene, kes teab, mis maitsega forell päriselt on, sellist õudust ei söö. Usu mind, ma olen vana kalamees 🙂

EDIT: Tegin seda woki ka külmsuitsulõhega, suure panni peale 175 grammi kala ja väga hea tugeva maitse annab.

Enamasti, kui 1. tüüpi diabeediga laste vanemad mult küsivad, mida laps võib süüa ja mida mitte, rõhutan, et hoidke oma menüü köögiviljapõhine. Tavaliselt on väikelapse ühed esimesed tahked toidud teraviljapudrud, aga kahjuks on teraviljal veresuhkrule vägagi hüpitav mõju. On tavaline, et näiteks veresuhkur 5,0 mmol/l tõuseb pudruportsu peale üle 20 mmol/l, mis tähendab, et kulub rohkelt insuliini süsivesikukoguse haldamiseks. Eks inimeste organismid on erinevad ja samuti nende diabeedid on veidi erinevat nägu, aga mitmete täiskasvanud diabeetikute kogemusest tean, et pudrud nende suhkrutele mitte kunagi head ei ole. Need, kes on teraviljad ja suhkrud menüüst välja jätnud, saavad enamasti lahti ka hüpoglükeemia hirmust.

Diabeedi puhul ei ole õige rõhutada, et sööge eelkõige täisteratooteid, sest näiteks meie lasteaedades lemmikuks saanud sepikud sisaldavad täisteranisu, milles leiduv amülopektiin-A hüpitab veresuhkrut väga järsult. Uskuge või mitte, aga kui arvame, et diabeediga laps peaks saia saama, siis olgu see pigem tavaline valge sai kui mõni täisterast tehtu, sest tavaline sai kergitab glükoosi vähem. Ideaaljuhul me diabeediga lapsele muidugi saia ei anna, rääkimata pagaritoodetest.

Kuna diabeediga laps peab kindlasti mingi koguse süsivesikuid sööma, et ei tuleks kasvades insuliinist puudus, siis parimad süsivesikud on mitmesugused köögiviljad, marjad, magustamata piimatooted, pähklid ja seemned.

Näitan nüüd, mida silmas pean, kui ütlen, et tehke menüü köögiviljapõhine:

Näiteks sellised ahjuköögiviljad on väga hea toit tervele perele ja ka haigele lapsele. Siin pannil on suvikõrvits, porgand, kaalikas, bataat, sibul, küüslauk ja sealiha. 210-kraadises ahjus sai pannitäis küpseks umbes tunniga. Köögivilja valikul tasub olla loominguline või küpsetada seda, mille järele just isu on.

2. tüüpi diabeediga täiskasvanule ma kõiki neid juurikaid soovitada ei julge, peate ise katsetama, milline neist on veresuhkrule hea ja mis ehk liiga magus. 1. tüüpi diabeediga laps vajab insuliini ja sellepärast võib ta menüüs olla rohkem süsivesikuid, aga jällegi – sööge ja mõõtke, sest võibolla näiteks bataat oma magususe tõttu igaühele ei sobi. Minul eeldiabeetikuna tõstis see roog veresuhkru vähem kui poole tunniga 9,3 mmol/l peale, mis tähendab, et bataat on mu jaoks absoluutselt liiga suhkrurohke ja pean seda vältima. Teised köögiviljad selles toidus ei ole mu suhkruid nii järsult hüpitanud.

Mõni ehk ütleb nüüd, et tema laps ei söö üldse köögivilja. Tegelikkus on see, et me lapsed söövad seda, mida me oleme nad harjutanud sööma. Ja harjutama tuleb hakata varakult, sest väidetavalt peale lapse 18 kuu vanuseks saamist on aina raskem talle uusi maitseid tutvustada.

Mida värvilisem ja vaheldusrikkam on köögiviljavalik, seda kindlamad võime olla, et kasvav  organism kõik vajalikud mineraalained ja vitamiinid kätte saab.

P.S. Kas teadsid, et meie aedades kasvavatest juurviljadest on kaalikas ainus, mis kevadeni oma vitamiinid peaaegu sada protsenti säilitab? Kartulis, näiteks, on peale aastavahetust juba üsna vähe kasulikku järel. Eks ole ju hea põhjus kartul erinevate köögiviljade vastu vahetada?