Tänases Sirbis on suurepärane kirjatükk suhkru teemal. Ausalt öeldes olen isegi üllatunud, et viimaks ka eesti keeles midagi niisugust lugeda saan. Kõik see suhkru pealetungi teema oma pika ajalooga on mulle vägagi tuttav, aga ilmselt täiesti võõras meie toitumisnõustajatele ja meedikutele. Aga lugege ise: Surmav sõltuvus, mida ühiskond ei teadvusta.
Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2016
Arvamusartikkel ravikulude kokkuhoiust
Kuna Eesti Päevalehe ja Delfi ühises veebis ilmus täna mu artikkel ravikulude kokkuhoiust targa söömise läbi, tunnen, et peaks nagu siin blogis ka midagi ütlema.
Kes mu blogi postitustega tuttav on ja ehk isegi on lugenud siia lingitud teadustöid, see teab, et ma ei ole mingi soolapuhuja. Ka ei saa ma oma diabeediteemalistest kirjutistest mingit majanduslikku kasu ning olen täielikult sõltumatu mistahes ravimi- ja muudest diabeedi valdkonda mõjutavatest firmadest. Kahju, et toimetus mu artikli juures nõustajaks ristis, sest ise kirjutasin enda tiitliks Tallinna Ülikooli tervisejuhi eriala üliõpilane. Arvamuslugudega on selline asi, et neid võib kirjutada igaüks, sellepärast oleksin tahtnud, et mu seos tervisevaldkonnaga oleks olnud artikli juures mainitud.
Lugesin ka artikli juurde kirjutatud kommentaare ja mingeid üllatusi seal ei ole. Kõige tulisemad sõnavõtjad on alati 1. tüübi diabeediga laste vanemad ja mul väga-väga kahju on neist sellepärast, et toitumise asjus ei anta neile Eestis adekvaatset abi. Ma ei tea, kas meie maale saabub ükskord ka see päev, kui näiteks Dr Bernstein´i Diabetes Solution saab maakeelde tõlgitud? Ühte sellist teadusel ja pikal arstipraktikal põhinevat raamatut, mida võib nii 1. kui 2. tüüpi diabeetiku õpikuks nimetada, oleks meile hädasti vaja.
Eva lugu
Tõlgin siia postituse ühest Rootsi sotsiaalmeediagrupist. Lugu ise on omapärane sellepärast, et inimene kirjeldab iseenda diabeedist paranemist ja räägib muuhulgas oma diabeetikust kassist. Minu jaoks on loomade diabeet täiesti tundmatu nähtus, ei ole sellega iialgi kokku puutunud ega ole ka kuulnud kedagi sellest rääkivat.
Otsisin internetist infot ja sain teada, et kui kassil diagnoositakse diabeet, siis esimese asjana soovitab loomaarst muuta kassi menüüd (ka Eestis!) – välja tuleb jätta kõik süsivesikud (väljaarvatud need, mis tulevad köögiviljast), lubatud ei ole mingid jahud ega suhkrud ja peamisteks energiaandjateks jäävad rasvad ja valgud. Ma ei tea, kas ka Eestis on saadaval spetsiaalsed toidud diabeediga kassidele nagu Rootsis on, aga toitumissoovitusi kassidele oskavad meiegi loomaarstid anda.
Kas pole imelik, et loomaarst annab niivõrd õigeid toitumissoovitusi kassile, aga inimese arst neist asjust justkui midagi ei tea, kinnitades diabeetikule, et süüa võib kõike? Rootsis on küll diabeetikute nõustamine ses mõttes muutumas, et aina enam on arste ja diabeediõdesid, kes soovitavad diabeetikule väga madala süsivesikutesisaldusega dieeti (alla 50g päevas), aga kuidas on meil Eestis?
Eva lugu:
Kui sain juulis diabeedi diagnoosi, soovitas mu arst vähendada menüüs süsivesikuid. Ka mu diabeediõel ei olnud midagi selle vastu. Kahju, et kõik ei saa selliseid nõuandeid oma raviasutustest!
Nüüd ütleb arst, et pean lõpetama ravimite võtmise (võtsin igal hommikul ühe tableti Metformini). Ta ütles muuhulgas, et oli liiga kärme ravimi väljakirjutamisega ja et ta poleks seda teinud, kui oleks teadnud, et olen nii tubli toitumise ja liikumisega. Ta oli tõeliselt üllatunud, et mu kolme kuu keskmine veresuhkur oli langenud 70-lt 39 peale – vaid kolme kuuga!
Ka mu kassil on diabeet. See diagnoositi tal üks aasta tagasi. Loomaarst soovitas kohe kassile väheste süsivesikutega menüüd, nii et ta saab nüüd diabeedi-kuivtoitu ja Mjau kassitoitu.
Teile, kellel on kassid, tahan väga soovitada Mjau kassitoitu. Selles ei ole mingit suhkrut ega teravilja, mida enamus kassitoite kahjuks sisaldavad.
Eile loomaarsti juures käies saime teada, et me kassil on nüüd liiga madal veresuhkrunäit ja peame vähendama tema insuliinidoose. Arst ütles, et see on tänu õigele toidule ja liikumisele. Kass kohtleb ennast sama hästi kui ta “mamma” 😉
Suvikõrvitsakrõpsud
Pilti vaadates võib tekkida küsimus, et mis leiutised need siin siis nüüd on ja kas see peab söök olema 🙂 Need on suvikõrvitsakrõpsud, vägagi söödavad, ausõna!
Nägin internetis suvikõrvitsakrõpsude tegemise õpetust, kus mingi peene riiviga olid kettad lõigatud ja küpsetamisaeg ulatus isegi kahe tunnini. Mulle selline pikk ja peen nikerdamine ei meeldi, tahaks ikka kiiremini köögist minema saada. Ja see mul ka õnnestus – krõpsud said valmis ja aega õieti ei kulunudki.
Korjasin paar päeva tagasi aiast viimased suvikõrvitsad, mis jäid parajasti nii peenikeseks, et tundusid snäkkide meisterdamiseks parajad. Viilutasin suvikõrvitsa kõige tavalisema juustunoaga, väga kiire töö ja kenad õhukesed rattad said sedasi. Segasin kausis suvikõrvitsaketaste hulka Extra Light oliiviõli ja uhasin peale Santa Maria BBQ & Grill Mesquite maitseainet. Light õli kasutan mitte vähemate kilokalorite tõttu, vaid sellepärast, et sellel on neutraalsem maitse, mis ei tungi läbi maitseainete esile.
Laotasin maitsestatud suvikõrvitsarattad küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ja küpsetasin 180 kraadises pöördõhus umbes 20 minutit, keerasin siis ahju kinni ja jätsin krõpsud ahju kuivama.
Küpsetamisaega peab hoolega passima, et suvikõrvits kõrbema ei läheks. Maitsestamine on, nagu ikka, maitse asi – ma kaneeliga neid just ei segaks, aga erinevad piprad ja maitseainesegud on kindlasti sobilikud.
Ok, tunnistan, et suvikõrvitsast ei jää peale ahjust läbi laskmist just ülemäära söödavat osa järele, aga paar mõnusat õhulist peotäit snäkke saab küll. Mulle väga maitsevad. Ja kui oled diabeetik, siis pane tähele, et nende söömist su veresuhkur ei märkagi 😉