Vahel juhtub nii, et mul õnnestub töölt mitu tundi varem jalga lasta. Suvisel ajal kasutan seda aega enamasti aiatöödeks või mööda metsi luusimiseks. Täna rassisin aias kuni vihm mu tuppa ajas, aga enne lükkasin ahju aeglaselt küpsema sealihakäntsaka. Kui on aega oodata, küpsetan liha ahjupotis. Ostan tavaliselt ühe paarikilose lihatüki, mille hõõrun kokku soola ja Inglise sinepiga, küpsetan klaaskaanega ahjupotis 180 kraadiga 3 tundi. Kaane all küpsetades pole vaja vett lisada. Sedasi läheb liha nii pehmeks, et on justkui see tänapäeval moodsaks peetud rebitav liha.

Liha kõrvale tegin zuudleid, aga seekord neid üle ei praadinud, vaid hoidsin lihtsalt mõni minut kuuma vee all ja siis nõrutasin ja vajutasin sõela sees suurema vee välja. Kuumade zuudlite hulka segasin mõne tükikese võid ja maitsestasin soolaga. Nii jäävad zuudlid mõnusalt krõmpsud.

Kukeseenekastme jaoks praadisin või sees tükeldatud (ja eelnevalt kuumutatud) kukeseened hakitud sibula ja küüslauguga. Praetud segu hulka lisasin hapukoort ja Hellmannsi rammusat majoneesi, natuke soola ja värsket tilli ja valmis oligi.

Kui sellise suure käntsu liha küpsetan, on ka paar järgmist õhtut söögiga muretu, sest jätkub mitmeks päevaks. Korjan iga paari päeva tagant peenralt suvikõrvitsaid ja leiutan muudkui erinevaid mooduseid, kuidas neid serveerida, et üksluiseks ei läheks. Lisaks zuudlitele on meie pere üks lemmikuid kartuli aseaineid küüslaugune suvikõrvits, mida teen nii, et hakin 3-4 küüslauguküünt peeneks, kuumutan küüslauku natuke pannil rohkes võis ja lisan siis suured suvikõrvitsatükid. Väga pehmeks ei ole vaja suvikõrvitsat praadida, krõmpsuvad tükid on kõige mõnusamad.

Kas pole ikka kena augustiaeg, kui aias ja metsas viljad valmivad? Eriti meeldib mulle, et sel aastaajal ei ole tarvis tihti poes käia, sest oma aiasaadustest ja metsaandidest saab igasugu ägedaid roogi teha. Meil on olnud järjest menüüs kuuseriisikad, puravikud, kollakad kukeseened ja harilikud kukeseened. Enamasti teen neist kastet köögivilja peale, aga mõnikord praen niisama võis. Magustoitu ma iga päev ei tee, aga täna oli vaaritamise tuju, sellepärast küpsetasin kookosjahust pannkooke. Sööme pannkooke vahukoore ja värskete pohladega.

Mida muud ikka nüüdsel ajal soovitada kui – inimesed, minge metsa!

 Käes on see kena aeg aastast, kui viljad peenral valmivad, mistap on eriti lihtne ja odav toidulauda katta. Mulle ei meeldi kõiki tööpäeva õhtuid pliidi ääres ära kulutada, sellepärast teen tihti selliseid roogi, mis ahjus või slow cookeris aeglaselt valmivad, et samal ajal ise teha üks rattatuur või muu liigutamine.

Suvikõrvitsaid tuleb peenrast nii palju, et täitsa tegu on uute retseptide väljamõtlemisega. Kuna sel viljal endal väga maitset ei ole, on seda hea kokku panna mõne punase köögiviljaga, mis hapukam või vürtsikam. Minul rändasid eile potti suvikõrvits (1,2 kg), 10 peenikest porgandit, 4 suurt tomatit, 4 sibulat, 3 punast paprikat, väike karp šampinjone ja 1 tšillipiprakaun. Lõikasin köögiviljad suurteks tükkideks ja hakkisin tšilli, natuke soola ka hulka, pisut segada ja ahju. Küpsetasin köögivilju klaaskaanega ahjupotis 200 kraadiga peaaegu 2 tundi. Küpsetusaeg oleneb ahjust, aga umbes 1,5 või 2 tundi võiks roog ahjus olla, siis jääb mõnus pehme segu. Pane tähele, et vett ei pea potti panema, köögiviljad on ise nii mahlased, et vedelikku tekib ülearugi.

Järgmisel korral jätan seened ära, sest tugeva maitsega köögiviljade hulgas ei anna need enam midagi juurde.

Täna tuli siia blogisse üks kommentaar, kus peeti siinset nädalamenüüd liiga kalliks. Mu meelest ei ole täpselt menüü järgi toimetades asi isegi mitte rahas, vaid pigem ajas, sest kui iga päev tahaks miskit peenemat rooga valmistada, kulub köögis märkimisväärne osa päevast. Sellepärast soovitan endale võtta üks kindel põhimõte – suurema osa päevasest toidust moodustagu köögivili. Kui pole aega vaaritada, võib süüa niisama värsket kurki-tomatit-paprikat või mida iganes peenralt tuleb või poest leida on.

Statistika järgi on eestlaste köögivilja tarbimine väga niru, ollakse harjunud sööma nii, et suurem osa päevasest söögist on kartul, makaron või leib-sai. Vaadake kasvõi, kuidas väljas lõunat süües toitu serveeritakse, tavaline söökla tüüpi asutus komplekteerib sellise portsu, kus põhiosa moodustab hunnik kartuleid. Nii on odav ja lihtne rahval kõht täis sööta.

Kui lõpetasin suhkru ja tärklise söömise, muutus mu toidulaud iseenesest rikkalikumaks ja kordades tervislikumaks, sest kõik eelpool nimetatud süsivesikurikkad toidud asendan köögiviljadega. Minimaalselt 400 grammi erinevaid köögivilju söön iga päev, enamasti rohkem. Mu igapäevased vähesed süsivesikud tulevadki peamiselt ainult köögiviljast. Nende kõrvale võtan muna või kalatüki või lihaviilu ning mõne rasvase kastme või lisandi (või, majonees, hapukoor) ja kõht püsib täis pikki tunde. Köögiviljade valik on suur, ainuüksi kapsaid on mitut erinevat sorti ja enamus köögivilju on ka odavad. Köögiviljatoitude tegemise õpetusi leiab siit blogist ka väga erinevaid, mõni on nii lihtne, et ei vajagi õieti mingit retsepti. Peab ainult meeles pidama, et põhitoit on köögivili 🙂

EDIT: Veel üks sarnane roog, milles põhitegija on suvikõrvits.

 Suur suvikõrvits, kaks punast paprikat, kolm sibulat, ühe mugula jagu küüslauguküüsi, kolm kanafileed ja kümmekond porgandit. Natuke soola ka. Pilt on tehtud enne ahju lükkamist. Kui roog pool tundi oli ahjus olnud, tuli meelde, et pidin ju purgikese purustatud tomateid ka potti panema. Nii ma siis lisasin seda poole küpsetamise pealt.

Suured sibulatükid tekitasid möödunud korral hämmingut, nii ma siis peenestasin seekord ühe suure sibula ja kaks väikest jätsin pallikeseks. Tervet sibulat vitsutada, mis tehniliselt oleks justkui keedetud, on isegi minu jaoks liiga palju. See sibul läks igatahes kompostikasti peale seda kui oli toidu maitsestamise töö ära teinud 🙂