Kõigepealt vabandan nende ees, kes siia uusi postitusi ootavad! Olen oma tööde ja õpingutega sedavõrd hõivatud, et blogide jaoks ei jää aega. Mõne kuu pärast saan oma magistriõpingutega valmis ja siis ehk leian jälle tahtmist retsepte kirjutada ja terviseteemadel sõna võtta.

Tänane õhtusöök sai nii hea, et pean seda siin jagama. Retsept on ülilihtne, õieti nagu polegi mingit retsepti. Mõnus kiire tööpäevaõhtune roog, millest jätkub neljale ja jääb ülegi.

KRABINUUDLISALAT

2 pk krabinuudleid
2 pikka värsket kurki
1 suur punane paprika
1 karp idandatud mungube
1 kimp rohelist sibulat
200 g hapukoort
4 spl majoneesi
näpuotsaga soola

Kurk ja paprika tükeldada, sibul hakkida, sega kõik ained omavahel kokku. Salatisse võib lisada ka muna, aga maitseb selletagi väga hea. Kellel vererõhuga probleeme, võib ka soola lisamata jätta, maitset on selletagi salatil küll.

 Toit siin pildil ei näe ehk kõige apetiitsem välja, aga maitseb siiski ülihea. Siin on tavaline valge peakapsas, mille lasin köögikombainis väikesetükiliseks. Võib ka kombainis riiviga ribad teha, kui tahad suuremaid tükke. Kapsa hautasin panni peal rohke või sees poolpehmeks ja oligi valmis suurepärane kartuli-riisi-makaroni asendus. Kastmeks praadisin pannil kanafileetükid soola ja pipraga ja kui liha sai pehmeks, uhasin kõik üle 20%-lise hapukoorega. Veel natuke kuumutamist ja mõnus õhtusöök saigi valmis.

Kanafilee asemel võib kasutada ükskõik mis muud liha või ka kala. Siin blogis on sarnane retsept lillkapsapudruga, aga mulle näiteks maitseb pannil hautatud/praetud kapsaga variant rohkem. Hea lihtne ja kiirelt valmiv õhtusöök. Proovi!

Mu mees ütles täna tööpäeva lõpul, et täiega tahaks kodust kartulisalatit, seda klassikalist. Selle jutu peale võttis naine jalad selga ja läks poodi kartuleid ostma. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal viimati kartuleid ostsin, viimase nelja aasta jooksul on need me majja sattunud vist ainult paaril korral, sest kartulis on liiga palju tärklist ja vähe kasulikku, ma ise neid süüa ei või kui tahan veresuhkru stabiilselt madalal hoida. Külm kartul on ses suhtes küll leebem variant, et hüpitab veresuhkrut vähem kui kuum kartul, aga ikkagi – milleks endasse glükoosi sisestada, kui see organismile mitte hea ei ole?

Ma ei viitsi kunagi õhtuks mitut sööki teha, sellepärast leian alati mingi kompromissi, kui me maja meestel miski minu jaoks sobimatu söögi vajadus tuleb. Sellepärast ostsin enda salati jaoks juursellerit. On vist täiesti tobe kirjutada siia kartulisalati retsepti, sest igaüks oskab seda isegi valmistada, aga loen siiski üles, mis minu kartulisalatisse läks: juursellerikuubikud, lastevorst, marineeritud kurk, värske kurk, sibul, 20%-line hapukoor, Hellmansi rammusam majonees ja törts Põltsamaa kanget sinepit. Natuke soola kasutasin ainult juursellerikuubikute praadimisel, ma need tegin enne panni peal või sees poolpehmeks. Selline salat ongi.

Mehed said oma kartulisalati ja mina oma, ilma kartulita:

 Juurseller on muidu tugeva spetsiifilise maitsega, aga siin salati sees ta maitse kadus üllatuslikult sedasi ära, et polnud arugi saada, et pole kartul. Valekartulisalatit saab teha ka näiteks kergelt läbi keedetud tükeldatud lillkapsaga, mis on eriti hea variant neile, kes oma toidus ülivähe süsivesikuid näha tahavad. Kartuli asendamine juurselleri või lillkapsaga on hea nipp ka kõigile neile, kes kehakaalu langetavad, sest neist köögiviljadest saab kilokaloreid mitu korda vähem kui kartulist.

Kartulisalat on me sünnipäevade klassika, aga kui su laps või sa ise oled diabeetik, siis kartuliga salatit kahjuks patuvabalt süüa ei või liigse tärklise pärast, mis seedimise käigus glükoosiks muutub. Paku julgesti ka külalistele juurselleriga varianti, on vähe tõenäoline, et nad üldse aru saavad, et salatis kartulit pole 🙂

P.S. Kas panid tähele, et unustasin salatisse mune panna? Sa ikka pane neid ka 😀

Mu lõhewoki sisse läksid täna sellised asjad:

1 väike suvikõrvits
2 punast paprikat
2 tomatit
2 peotäit spinatilehti
1 suur porrulauk
1 suur küüslauguküüs
200 g lõhefileed
Natuke roosat himaalaja soola, purustatud musta pipart, oliiviõli ja võid.

Viilutasin-tükeldasin köögiviljad ja kala ühte kaussi kokku, lisasin soola ja pipart ja valasin kõik oliiviõliga üle. Segasin kogu kraami käega läbi ja valasin pannile, kuhu olin enne sulatanud natuke võid. Kuumutasin-segasin kogu kraami nii kaua kuni tundus paras, jätan alati köögiviljad natuke krõmpsuks.

 Pildil on toores wokisegu.

 Ja ongi valmis.

Selle woki tegemisel tasub jällegi olla loominguline, köögiviljavalik ja kogused olgu sellised nagu parajasti endal soovi on. Aga üks hea kiirelt valmiv õhtusöök on see igatahes. Kala ei pea ka just lõhe olema, võib olla miski muu, aga Selveris müüdava kasvandusest tulnud forelli eest tahaks küll hoiatada – sellel ei ole kala maitset, on ilmselt mingi sööda maitse, mis meenutab kopitust ja on ausalt öeldes väga rõve. Imestan, et seda ikka veel müüakse, ju siis leidub ostjaid. Aga inimene, kes teab, mis maitsega forell päriselt on, sellist õudust ei söö. Usu mind, ma olen vana kalamees 🙂

EDIT: Tegin seda woki ka külmsuitsulõhega, suure panni peale 175 grammi kala ja väga hea tugeva maitse annab.

Enamasti, kui 1. tüüpi diabeediga laste vanemad mult küsivad, mida laps võib süüa ja mida mitte, rõhutan, et hoidke oma menüü köögiviljapõhine. Tavaliselt on väikelapse ühed esimesed tahked toidud teraviljapudrud, aga kahjuks on teraviljal veresuhkrule vägagi hüpitav mõju. On tavaline, et näiteks veresuhkur 5,0 mmol/l tõuseb pudruportsu peale üle 20 mmol/l, mis tähendab, et kulub rohkelt insuliini süsivesikukoguse haldamiseks. Eks inimeste organismid on erinevad ja samuti nende diabeedid on veidi erinevat nägu, aga mitmete täiskasvanud diabeetikute kogemusest tean, et pudrud nende suhkrutele mitte kunagi head ei ole. Need, kes on teraviljad ja suhkrud menüüst välja jätnud, saavad enamasti lahti ka hüpoglükeemia hirmust.

Diabeedi puhul ei ole õige rõhutada, et sööge eelkõige täisteratooteid, sest näiteks meie lasteaedades lemmikuks saanud sepikud sisaldavad täisteranisu, milles leiduv amülopektiin-A hüpitab veresuhkrut väga järsult. Uskuge või mitte, aga kui arvame, et diabeediga laps peaks saia saama, siis olgu see pigem tavaline valge sai kui mõni täisterast tehtu, sest tavaline sai kergitab glükoosi vähem. Ideaaljuhul me diabeediga lapsele muidugi saia ei anna, rääkimata pagaritoodetest.

Kuna diabeediga laps peab kindlasti mingi koguse süsivesikuid sööma, et ei tuleks kasvades insuliinist puudus, siis parimad süsivesikud on mitmesugused köögiviljad, marjad, magustamata piimatooted, pähklid ja seemned.

Näitan nüüd, mida silmas pean, kui ütlen, et tehke menüü köögiviljapõhine:

Näiteks sellised ahjuköögiviljad on väga hea toit tervele perele ja ka haigele lapsele. Siin pannil on suvikõrvits, porgand, kaalikas, bataat, sibul, küüslauk ja sealiha. 210-kraadises ahjus sai pannitäis küpseks umbes tunniga. Köögivilja valikul tasub olla loominguline või küpsetada seda, mille järele just isu on.

2. tüüpi diabeediga täiskasvanule ma kõiki neid juurikaid soovitada ei julge, peate ise katsetama, milline neist on veresuhkrule hea ja mis ehk liiga magus. 1. tüüpi diabeediga laps vajab insuliini ja sellepärast võib ta menüüs olla rohkem süsivesikuid, aga jällegi – sööge ja mõõtke, sest võibolla näiteks bataat oma magususe tõttu igaühele ei sobi. Minul eeldiabeetikuna tõstis see roog veresuhkru vähem kui poole tunniga 9,3 mmol/l peale, mis tähendab, et bataat on mu jaoks absoluutselt liiga suhkrurohke ja pean seda vältima. Teised köögiviljad selles toidus ei ole mu suhkruid nii järsult hüpitanud.

Mõni ehk ütleb nüüd, et tema laps ei söö üldse köögivilja. Tegelikkus on see, et me lapsed söövad seda, mida me oleme nad harjutanud sööma. Ja harjutama tuleb hakata varakult, sest väidetavalt peale lapse 18 kuu vanuseks saamist on aina raskem talle uusi maitseid tutvustada.

Mida värvilisem ja vaheldusrikkam on köögiviljavalik, seda kindlamad võime olla, et kasvav  organism kõik vajalikud mineraalained ja vitamiinid kätte saab.

P.S. Kas teadsid, et meie aedades kasvavatest juurviljadest on kaalikas ainus, mis kevadeni oma vitamiinid peaaegu sada protsenti säilitab? Kartulis, näiteks, on peale aastavahetust juba üsna vähe kasulikku järel. Eks ole ju hea põhjus kartul erinevate köögiviljade vastu vahetada?

 1,4 kg suvikõrvitsat (või nii palju kui pannile mahub), 3 suurt küüslauguküünt, kuuseriisikad ning praadimiseks võid ja extra virgin oliiviõli, natuke soola ka. Kõigepealt kuumutada peeneks hakitud küüslauk pannil või ja oliiviõli segus, siis lisada tükeldatud suvikõrvits ja hautada see kaane all pehmeks, kõige lõpuks segada hulka eelnevalt praetud kuuseriisikad.

Kuuseriisikaid praen alati tavalise võiga lihtsalt maitse pärast, aga panniroa tegemisel panen lisaks ka oliiviõli, et toidu rasvhappeline koostis oleks tasakaalustatum. Seened võib vabalt ära jätta, lisasin neid täna lihtsalt sellepärast, et eile õhtul need metsast välja tõin. Küüslauguse suvikõrvitsaroaga on hea asendada kartulit või muud süsivesikurikast, millele tavaliselt kaste juurde tehakse ja liha- või kalatükk lisatakse.

Suvikõrvits kartuli asemel hoiab veresuhkru stabiilsena ning sobib seetõttu mistahes tüüpi diabeediga inimestele lõuna- või õhtusöögiks, aga muidugi on see üks kena söök ka kaalulangetajale.

Siia lõppu sobib üks filmisoovitus, veel mõni päev on ETV2 peal järelvaadatav “Toidu kaitseks”, kust jäi kõlama põhimõte, mida minagi katkematult propageerin – kui tahate terved olla, siis sööge päris toitu, seda ehtsat algupärast, mida peab ise valmistama, mitte liiga palju ja enamasti taimset.

Siin blogis juba on üks lillkapsapõhjaga pitsa, aga seekord tegin teisiti. Jätsin põhjast juustu ära ja pitsapõhi koosneb ainult ühest suurest lillkapsast ja neljast munast, maitseks panin soola ja purustatud musta pipart. Lillkapsa lasin köögikombainis lõiketeraga peeneks. Taignale ma küpsetuspaberit alla ei pane, sest see vettiks kapsamahlast läbi, määrin panni või, searasva või oliiviõliga. Küpsetasin kõigepealt põhja 10-15 minutit 220 kraadiga, siis laotasin selle peale tomatipasta. Hakkliha ja šampinjonid praadisin läbi ja laotasin koos ülejäänud kraamiga põhjale, küpsetasin 20 minutit samal temperatuuril. Kuna pitsa on suur, siis on siin valikuid igale maitsele, üks ots on jalapenodega ja teine pärlsibulatega.

TAIGEN:
4 muna
1 suur lillkapsas
soola, purustatud musta pipart

KATE:
400-500 g tomatipastat
500 g hakkliha
250 g šampinjone
1 punane paprika
1 kollane paprika
3 marineeritud kurki
pärlsibulaid
jalapenorattaid
300-400 g riivjuustu
oreganot

Lillkapsataigen jääb juustuta üsna pehme ja kipub pudisema, mistap kuumalt kandilist tükki lõigata on keeruline, aga jahtunud pitsast saab kenad suured ruudud lõigata küll ja need seisavad väga hästi koos.

Meil kodus visatakse üldiselt selle üle nalja, et “lillkapsa maitset ei ole üldse tunda!”, kui järjekordselt alternatiivtaignast küpsetan, aga seekord, kui mees seda ütles, ta tõesti mõtles nii. Rohke pitsakate peidab lillkapsapõhja maitse ära ja pitsa on tõesti nagu päris, ainult krõbedaid taignaservi ei ole, millega maiustada. Mõnus tervislik valik.

 Siin pildil on üks lihtne juurviljaroog sealihaga. Ütlen kohe alustuseks ära, et see toit tuleb nii magus, et diabeetikud peaksid sihukese söömisel olema ettevaatlikud, sest rohkete süsivesikutega juurviljad ei pruugi olla hea valik. Kui oled veresuhkru hüppamistega kimpus, siis magus porgand jäta kindlasti ära ja asenda mõne muu köögiviljaga. Kuna see väga individuaalne on, mis kellelgi veresuhkrut kergitab, siis soovitan valikud teha muidugi eelkõige enda kogemusest ja vajadustest lähtuvalt. Kaalulangetajale või muidu tervele inimesele on see pajaroog üks väga mõnus söök.

Tükeldasin porgandi, kaalika ja juurselleri suurteks kangideks, lihatükid jätsin ka üsna suured. Potti läks veel üks terve küüslaugumugul, küüned koorisin, aga ei tükeldanud. Maitseks panin natuke jodeeritud soola ja üsna julgelt purustatud musta terapipart. Küpses see roog klaaskaanega ahjupotis 200 kraadi juures peaaegu 2,5 tundi.

See on üks seda sorti söögitegemine, et ei juhtu midagi kui poti ahju unustad mõneks ajaks. Pikalt küpsetades lähevad nii juurviljad kui liha väga pehmeks. Kuna kiirustasin sel hetkel korvpallimängule, kui toit just ahjus valmis sai, keerasin lihtsalt ahju kinni ja jätsin poti ahju. Mängult tulles oli paras soe söök ootamas ja ma kinnitan teile, et see maitses nii paganase hästi, et mina ühe portsuga piirduda ei suutnud.

 Vahel juhtub nii, et mul õnnestub töölt mitu tundi varem jalga lasta. Suvisel ajal kasutan seda aega enamasti aiatöödeks või mööda metsi luusimiseks. Täna rassisin aias kuni vihm mu tuppa ajas, aga enne lükkasin ahju aeglaselt küpsema sealihakäntsaka. Kui on aega oodata, küpsetan liha ahjupotis. Ostan tavaliselt ühe paarikilose lihatüki, mille hõõrun kokku soola ja Inglise sinepiga, küpsetan klaaskaanega ahjupotis 180 kraadiga 3 tundi. Kaane all küpsetades pole vaja vett lisada. Sedasi läheb liha nii pehmeks, et on justkui see tänapäeval moodsaks peetud rebitav liha.

Liha kõrvale tegin zuudleid, aga seekord neid üle ei praadinud, vaid hoidsin lihtsalt mõni minut kuuma vee all ja siis nõrutasin ja vajutasin sõela sees suurema vee välja. Kuumade zuudlite hulka segasin mõne tükikese võid ja maitsestasin soolaga. Nii jäävad zuudlid mõnusalt krõmpsud.

Kukeseenekastme jaoks praadisin või sees tükeldatud (ja eelnevalt kuumutatud) kukeseened hakitud sibula ja küüslauguga. Praetud segu hulka lisasin hapukoort ja Hellmannsi rammusat majoneesi, natuke soola ja värsket tilli ja valmis oligi.

Kui sellise suure käntsu liha küpsetan, on ka paar järgmist õhtut söögiga muretu, sest jätkub mitmeks päevaks. Korjan iga paari päeva tagant peenralt suvikõrvitsaid ja leiutan muudkui erinevaid mooduseid, kuidas neid serveerida, et üksluiseks ei läheks. Lisaks zuudlitele on meie pere üks lemmikuid kartuli aseaineid küüslaugune suvikõrvits, mida teen nii, et hakin 3-4 küüslauguküünt peeneks, kuumutan küüslauku natuke pannil rohkes võis ja lisan siis suured suvikõrvitsatükid. Väga pehmeks ei ole vaja suvikõrvitsat praadida, krõmpsuvad tükid on kõige mõnusamad.

Kas pole ikka kena augustiaeg, kui aias ja metsas viljad valmivad? Eriti meeldib mulle, et sel aastaajal ei ole tarvis tihti poes käia, sest oma aiasaadustest ja metsaandidest saab igasugu ägedaid roogi teha. Meil on olnud järjest menüüs kuuseriisikad, puravikud, kollakad kukeseened ja harilikud kukeseened. Enamasti teen neist kastet köögivilja peale, aga mõnikord praen niisama võis. Magustoitu ma iga päev ei tee, aga täna oli vaaritamise tuju, sellepärast küpsetasin kookosjahust pannkooke. Sööme pannkooke vahukoore ja värskete pohladega.

Mida muud ikka nüüdsel ajal soovitada kui – inimesed, minge metsa!