Eilse üleilmse diabeedipäeva puhul rääkisin Tre Raadios diabeedist ja toitumisest. Saade on järelkuulatav siin: 15.11.2018 Tervist!

Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust Pealtnägija toimetaja Anna Pihl ettepanekuga rääkida saates haiglatoidust, mida diabeetikutele pakutakse. Ta oli lugenud mu artiklit, kus haigla diabeedimenüüd katastroofiks nimetan. Rääkisime pikalt telefonis ja saatsin ka infot lisaks kirja teel, aga leidsin, et ma pole õige inimene ekraanile minema (ma pole diabeetik, õpingud on pooleli jne). Lükkasin tanki Angela, kes on kõige motiveeritum diabeetik, keda tunnen ja kes on omal nahal kogenud nii seda, kuidas süsivesikurohke menüüga pole võimalik veresuhkrut stabiilsena hoida kui ka head enesetunnet üliväheste süsivesikutega toidust.

Saade pidi algselt olema vähihaigete toitlustamisest, aga taheti teemat laiendada ja kaasata ka diabeetikud. Mina muidugi rõõmustasin, et ometi ükskord võetakse vaatluse alla haiglate kohutavad süsivesikurohked menüüd ja räägitakse sellest, milline toit tegelikult vähi- ja diabeedipatsiendi ravi toetab (tervislik menüü on neil üsna sarnane, sest vähirakud toituvad glükoosist). Aga võta näpust – fookus oli täiesti teine. Esiteks ei mahtunud diabeediosa üldse saatesse ja lubati, et seda näidatakse hiljem AK-s. Pealtnägijas keskenduti Eesti Einele, tümitati selle omanikku ja esitleti kokkade ebaõnnestunud üllitisi, aga toda 2002. aastast pärinevat määrust, mis patsientide menüüdele reeglid ette kirjutab, mainis Mihkel Kärmas põgusalt alles lõpus.

Vaatasin Pealtnägijat suure hämmastusega, sest saate tegijad justkui polnud aru saanud, kust maalt tegelikult viga sisse jooksma hakkab. Või siis oli vaja ekraanile tuua see, mis massid rohkem kihama paneb. Väga kahju, et teemat nii pealiskaudselt käsitleti ja jäeti mulje, et tegelikult oleks meil haiglate toiduga kõik hästi, kui ainult toitlustaja oleks tasemel ja raha oleks rohkem. See ei ole tõsi! Viga algab sotsiaalministeeriumist, kus ei paista olevat ei kompetentsi ega ka tahet asja muuta, sest millega muidu seletada, et rohkem kui 16 aastat vana määrus, mis haiglate ja hoolekandeasutuste toitlustust reguleerib, ikka veel kehtib? See määrus eirab täielikult teaduslikult tõestatud seisukohti, on ajast ja arust ja otse öeldes – diabeetikutele ka tervist kahjustav.

Esitasin koos õpingukaaslastega sotsiaalministeeriumile määruse aegumise kohta märgukirja juba poolteist aastat tagasi, aga tänaseni ei ole mitte midagi muutunud. Oma ülikoolist kuulsin kevadel, et on siiski kokku kutsutud üks komisjon, kes sellega tegeleb ühe mu endise õppejõu eestvedamisel. Kui see on tõsi, siis ei saa uuest määrusest palju loota, sest hoiak on selline, et “üliväheste süsivesikutega menüü ei ole neile näidustatud.” Nii väitis kliinilisele toitmisele spetsialiseerunud arst AK-s.  Masendav.

Olen naiivselt arvanud, et meie elu dikteerivaid seadusi ja määrusi koostatakse lähtudes teaduslikult tõestatud faktidest, eriti mis puudutab meditsiini valdkonda, aga paistab, et enda uurimustega kurssi viimine on liialt aega ja vaeva nõudev. Lihtsam on kopeerida teiste riikide tehtut, mis omakorda tihtipeale ei ole teaduspõhine. Kahjuks on ka akadeemilises maailmas vigaste faktide kopeerimine levinud. Diabeedi haldamise koha pealt on see suurim viga, mida üldse teha saab, sest kui jätkuvalt kuulutatakse, et diabeetik võib kõike süüa ja eelkõige täisteratooteid (mis veresuhkrud kõrgustesse lennutavad), kui riiklikult nähakse ette diabeetikule süsivesikuid päevas 150 kuni 300 grammi, siis… Siis me oleme väga haiged ja viime oma riigi ravikulud taevastesse kõrgustesse.

Positiivset oli AK-s nii palju, et Angela sai välja öelda, et mitte 300 vaid 50 grammi süsivesikuid päevas on see, mis tagab diabeetikule parima glükeemilise kontrolli. Kui räägime 1. tüüpi diabeedist, siis võib mõnele sobida ka 70 või isegi kuni 100 grammi päevas, aga kindlasti mitte rohkem. 2. tüüpi diabeediga patsiendile on süsivesikute alla 50 grammi hoidmine hädavajalik. Ma väga loodan, et kes iganes diabeetikutest AK-d vaatas, märkas Angela öeldut ja et mõnelgi niiöelda lambike põlema läks. Sest see, kuidas meie diabeetikuid teadmatuses hoitakse, neile toidu kohta tervist kahjustavaid valesid räägitakse, on äärmiselt masendav.

Selle kohta, mida nüüd kirjutan, peaksin ehk isegi eraldi postituse tegema… See on patsiendi usaldus arsti ja kogu meditsiinisüsteemi vastu. Päris kõigutamatu usaldus, ausalt öeldes. Äsja diagnoosi saanuna ei suutnud Angela kodus oma veresuhkrut süstitava insuliini ja leivaühikute rehkendamisega stabiilsena hoida ja oli väga rõõmus, kui esimest korda diabeetikuna haiglasse sattudes nägi oma toidukandikul silti D250. See jättis mulje, et tema diagnoosile on mõeldud ja ta tõesti uskus, et haiglas pakutav toit on see, millega ta viimaks oma suhkrud korda saab. Paraku oli see suur pettumus – glükoosikõver hüppas haiglatoidul täpselt sama hullusti kui kodusel söögil olles.

Kohe, kui hakatakse rääkima, et toidu kvaliteeti peab tõstma, hakkab peale üks raha jutt. Millegipärast kujutatakse ette, et kõik makaronid ja kartulid tuleb asendada valkudega, mis teeb menüüd oluliselt kallimaks. See on laialt levinud mõttemuster. Tegelikult on see, mille osakaalu tuleb kordades tõsta, hoopis köögivili. Nii terve kui haige inimese toidulaud peaks koosnema peamiselt köögiviljast, mis pole sugugi kallis ja mille pikaajaline tarbimine meid tervena hoiab ja jällegi – säästab raviraha.

Me usaldame süsteemi, aga süsteem on vigane. On palju haigusi, mille ravi algab toidulaualt ja ometi meil Eestis isegi ei koolitata dietolooge. Meie haiglates ei ole enamasti ka toitumisnõustajaid, sest selline ametikoht ei ole riiklikult rahastatud. Toitumisnõustaja ametinimetus on meil mu meelest üldse ära lörtsitud, sest nimetatud tegelaste hulgas lokkab diletantlus. Kõige värskemast 2. tüüpi diabeedi ravijuhendist jäeti toitumissoovitused sellepärast välja, et meil väidetavalt ei ole kompetentsi (selle fakti tõestuseks on mul olemas kirjavahetus). Ometi on meie ülikoolides vajalikud teadmised olemas, miks need siis ei jõua ministeeriumidesse ja sealt edasi me igapäevaellu?

EDIT: kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu

Raplamaa Sõnumite ajakirjanik tegi minuga intervjuu nende lisalehele Tervise Edendaja, ilmunud lugu on täies mahus ka veebis loetav: Tervisejuht Ülle Raavel inspireerib inimesi võtma ise oma tervise eest vastutust. Küsimusi tuli mulle tegelikult kümme, neist kaheksale vastasin, aga lehte mahtus ainult kolm. Kulutasin vastuste vormimisele üksjagu aega, sellepärast on kahju, et suurem osa loost kõrvale jäeti. Olgu siinkohal see viga parandatud, kopeerin algse loo täies mahus:

Kuidas jõudsid blogi pidamiseni?
Mõte teha üks selline leht küpses õpingute käigus. Seminaritöid tehes avastasin, et teadusuurimused kinnitavad juba rohkem kui viimased kümme aastat, et diabeetik saavutab parima glükeemilise kontrolli siis, kui vähendab oma menüüs oluliselt süsivesikute hulka. Meil soovitatakse 2. tüüpi diabeediga süüa 150 kuni 300 grammi süsivesikuid päevas ja need on riiklikud soovitused. Samas uuringud kinnitavad juba aastaid, et 2. tüüpi diabeedi korral on parim maksimaalselt 50 grammi süsivesikuid päevas. Isegi meie diabeediliit soovitab diabeetikul süüa vahepaladena kooki ja magusat puuvilja, rääkimata neist trükistest, mida arsti ukse tagant leida võib ja mille autoriks on ravimifirmad. Viimaseks piisaks karikas sai avastus, et paljudel lapsena 1. tüüpi diabeedi diagnoosi saanutel on juba kolmekümneseks saades varbad tuimad ja nägemine kahjustatud. Seda ei juhtuks, kui neile ei kinnitataks, et süüa võib kõike. Olukord diabeetikute nõustamises masendas sedavõrd, et tundsin vajadust sekkuda.

Mis teemasid sinu blogi puudutab, millest kirjutad?
Suurem osa postitusi on retseptid, kust suhkrut ja tärklist kui peamiseid veresuhkru hüpitajaid ei leia. On gluteenivabade leibade-saiade retsepte ja suhkruta magustoite. Suhkru asemel on mu retseptides erütritool, aga võib kasutada ka steviat. Propageerin puhast kodutoitu, kus süsivesikuterikkad komponendid nagu kartul, riis ja pasta on asendatud köögiviljaga. Kirjutan ka artikleid sellest, miks kaal ei lange ja miks vähendatud süsivesikutesisaldusega menüü on erinevat tüüpi diabeediga inimestele hea. Üritan inspireerida inimesi võtma ise oma tervise eest vastutust, sellepärast jagan mitmeid diabeetikute edulugusid.

Kes on sinu lugejad, kellele blogi on suunatud?
Kui blogi tegin, olin kindel, et see kõnetab peamiselt rasvunuid ja 2. tüüpi diabeediga inimesi, sest mõlemal juhul on probleemide põhjuseks insuliini liig, mille vähendamist mu süsivesikuvaesed menüüd soodustavad. Üllatuseks avastasin, et palju suuremas hädas on 1. tüüpi diabeediga inimesed ja just neilt hakkas tulema abiküsimisi, olen neid nõustanud nii meilitsi kui facebook´i privaatvestluses. See on mul vabatahtlik töö ja samas ka osa õpingutest. Kahjuks on 1. tüüpi diabeetiku toitumise kohta vähe teadusuuringuid. Üks reegel kehtib siiski kõigile – ühtlaselt vähe süsivesikuid läbi päeva päästab veresuhkru suurest kõikumisest.

Milline on olnud tagasiside lugejatelt?
Tagasiside on olnud väga positiivne. Olen saanud tänukirju neilt, kes aastaid ülekaaluga ja isudega kimpus olnud ja alles vähendatud süsivesikutega menüül oma kaalu langema pannud. Mu enda jaoks on suurim töövõit see, kui 1. tüüpi diabeediga noor, kes pole aastaid saanud hüpode hirmus öösiti rahulikult magada, kirjutab, et tal pole olnud enam ühtegi hüpoglükeemia episoodi mitme kuu jooksul, ometi oli neid varem mitu korda nädalas. Tagasiside innustab teema kohta veelgi rohkem teada saama.

Kui palju regulaarseid lugejaid sinu lehele igapäevaselt satub?
Kui ma pikalt midagi kirjutanud pole, käib blogis mõnikümmend inimest päevas, aga populaarsematele kirjutistele koguneb lühikese ajaga tuhandeid lugejaid, sest neid jagatakse sotsiaalmeedias palju. Uued lugejad tulevad peamiselt guugeldades, enamasti on need diabeetikud, kes otsivad abi. Mingi hulk tuleb ka neti.ee kaudu, kus meditsiini alajaotuses on mu blogi esindatud üksikteemade all.

Õpid tervisejuhiks. Miks, mida see sulle annab ja mida tervisejuht teeb?
Olen elu jooksul omandanud mitu eriala ja iga kord kui uut ametit õpin, küsitakse, et milleks sulle see. Aga sellepärast, et õppimine on üks parimaid asju, mida inimene üldse oma eluga teha saab. Tervisejuhiks läksin õppima peale seda, kui olin enda peal avastanud, et „kalorid sisse – kalorid välja“ teooria millegipärast 40+ vanuses enam ei toimi. Tahtsin süvitsi teada, mis inimese kehas toimub, meie õppekava on toitumisnõustamise suunaga. Tervisejuhi tööpõld on muidugi palju laiem, saame teadmised, mida vajab kaasaegne tervisedendaja. Üks selline peaks töötama igas kohalikus omavalitsuses. Üks kõrgharidusega toitumisnõustaja peaks olema igas raviasutuses, aga erinevalt Põhjamaadest meil kahjuks riiklikult sellist süsteemi ei rahastata.
Tervisejuhina on mu kohustus märgata ja reageerida. Kevadel näiteks saatsime õpingukaaslastega märgukirja sotsiaalministeeriumile, et juhtida tähelepanu määrusele, milles toodud toitumissoovitused haiglate ja hoolekandeasutuste diabeedimenüüdele on aegunud ega ole teaduspõhised. Lisaks on meie lasteaedade ja koolide menüüd ilmselt nõukaaegse igandina väga suhkrurohked, ikka veel pakutakse magustoite nagu oleks iga päev pidupäev. Tervisejuhi asi on neid asju märgata ja muuta.

Kas oled ise toitumisnõustamist saanud kelleltki või sellist nõu otsinud?
Otseselt konsultatsiooni pole saanud, kuni kuldse keskeani polnud mul selleks ka mingit vajadust. Enne ülikooli minemist leidsin oma küsimustele vastused internetist rootsi- ja ingliskeelsetelt lehtedelt ja erialasest kirjandusest. Olen endale aastatega kogunud päris kena ingliskeelse raamatukogu, millest mul nüüd õpingutes palju abi on.

Kas oskad soovitada, kust võiks Raplamaa inimene toitumisnõustamist leida?
Ei oska kedagi soovitada, Eestis on üldse vast paar suuremat tegijat, kelle nõuannetest võib abi olla, aga valdavalt on nende soovitused suunatud noorele tervele inimesele. Me kõik oleme erinevad ja toitumisnõu saab olla ainult väga personaalne, aga on üks reegel, mida peaksime kõik järgima – söö puhast päristoitu, enamasti taimset, mitte liiga palju ja mitte liiga tihti. Kui inimene suudab meeles pidada, et põhiosa toidust olgu erinevad köögiviljad, siis polegi tal toitumisnõustaja abi vaja.

Saatsin 1. juunil enda ja kaastudengite nimel Sotsiaalministeeriumile märgukirja, et juhtida tähelepanu aegunud nõuetele määruses, mille järgi toimub diabeetikute toitlustamine meie tervishoiu- ja hoolekandeasutustes. Ministeeriumist pidanuks vastus tulema 30 päeva jooksul, see aeg on täis, aga mingit vastust ei ole tulnud peale selle, et kiri on kätte saadud. Täna saatsin sama märgukirja uuesti lootuses, et keegi ikka võtab vaevaks teemasse süveneda.

Märgukiri ise on selline:

 EDIT: 18. juulil 2017 tuli meie märgukirjale vastus:

Lugupeetud Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži tervisejuhi eriala üliõpilased,

suur tänu tähelepanu juhtimast antud asjaolule. Seoses uue rahvatervise seaduse eelnõuga on plaanis uuendada ka kõiki selle alla kuuluvaid rakendusakte sh. sotsiaalministri 14.11.2002 määrust nr 131 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiu- ja hoolekandeasutustes”. Hetkel oleme alustanud määruse kavandi väljatöötamist.

Tugineme määruse uuendamisel tõenduspõhisusele ning kindlasti töötame läbi ka teie poolt saadetud teadusartiklid.

Lugupidamisega,
Sille Pihlak
Sotsiaalministeerium
Rahvatervise osakond
Peaspetsialist

Reklaamin terviselehte, mille koostasin ülikoolis kevadsemestri praktikatööna. See leht on kokku pandud meie kursuse tervisejuhtide kirjutistest, küljendada aitas seda mu mees Martti, kes õpib samas rakendusinformaatikat. Kuna ajaleht mul individuaalne töö oli, sai ta ka üsna mu enda nägu, nimegi mõtlesin talle ise välja, aga ma loodan, et see Tervisesäuts ei jää viimaseks ja järgmised kursused terviselehest traditsiooni teevad.

Siin ta on, Tervisesäutsu veebiversioon.

Ajakirja Tiiu 2017 juunikuu numbris räägin toidust ja tervisest. Siinse blogi aadress on ka loo lõpus ära trükitud, mille eest olen tänulik. Pealkirja on viga sisse lipsanud, seda ma kahjuks enne üle vaadata ei saanud – ma pole loobunud süsivesikutest ega soovita täielikku loobumist mitte kellelegi, sest nii võib jääda toitainetevaegusse. Minu süsivesikud tulevad köögiviljast, pähklitest, seemnetest ja marjadest.

Kirjutasin suvel artikli diabeetiku toitumisest ja pakkusin seda esialgu Maalehele, kes lubas ka kindlasti avaldada selle oma tervisekülgedel. Ootasin ja ootasin, et ilmub, kuni viimaks anti teada, et Maaleht on kontseptsiooni muutnud ja lõpetas terviselisa üllitamise. Peale seda on mu lugu mööda erinevaid toimetusi ringi kapanud ja isegi need, kes esialgu ütlesid, et avaldavad, on hiljem vabandanud, et peale endokrinoloogidega konsulteerimist nad seda siiski ei tee.

Kõige viimasena saatsin artikli Med24 toimetusse. Sain sealselt toimetajalt sellise vastuse: “Suur tänu põneva artikli eest! Oleme selle avaldamisest väga huvitatud, ent võtame enne veel sinna juurde ühe arsti kommentaari. Kui artikkel on üleval, saadan Teile selle lingi!” Rõõmustasin, et viimaks ometi jõuan oma sõnumiga arstide ja diabeediõdedeni, aga peale mitmete kirjade vahetamist nad viimaks siiski keeldusid mu lugu avaldamast. Olin saanud ühelt TÜ dotsendilt artiklile palju kriitikat (mitte sisulist, vaid ainult vormilist), mille kõik tunnistasin õigeks ja muutsin loo akadeemilisemaks. Kuna artikkel oli kirjutatud algselt Maalehele ja pidi jõudma tavalise lihtsa inimeseni, oli selles üksjagu emotsiooni. Pidin loost välja võtma ka viite siinsele blogile ega tohtinud kirjeldada ei enda ega ühegi diabeetiku kogemust väheste süsivesikutega menüül olles. Mulle heideti ette kallutatust ühe kindla toitumisviisi poole (LCHF, mis ainus diabeetikule sobiv söömisviis olenemata sellest, kuhupoole mina kallutatud olen). Olin täiesti kindel, et sellisel kujul nagu see artikkel nüüd siia kopeeritud on, sobib see ka arstidele lugeda anda, aga täna tuli toimetajalt äraütlemine: “Kuna meil ei ole hetkel antud artiklile lisada asjakohast arsti kommentaari, ei saa me seda artiklit meditsiiniportaalis avaldada.”

Ma pole mingi rumal inimene, saan ju aru, et keeldumise põhjus on muus. Olen Med24 kauaaegne lugeja, sellepärast tean, et sinna portaali on kõlvanud avaldamiseks isegi sellised asjad, mis sugugi teaduspõhised ei ole (näiteks mõne alternatiivmeditsiini propageeriva raamatu tutvustused), aga kui kirjutab arst, siis on sellised asjad sobivad. Mina olen teinud uurimistööd ja suudan oma väited teadustöödega põhjendada ja ometi ei avaldata mu lugu.

Küsisin täna endalt, kas ma olen solvunud? Tegelikult mitte. Aga ma olen kurb, et meie meditsiinisüsteem on nii tugevalt ravimipõhine, et seal töötavad inimesed takistavad teaduspõhiste toitumissoovituste jõudmist diabeetikuteni. Võin vaid loota, et ühel päeval on neil piinlik oma rumaluse või mõnel juhul ka kasuahnuse pärast.

Aga siin see lugu on:

DIABEEDI RAVI ALGAB TOIDULAUALT

Seoses tervisejuhiks õppimisega Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis uurisin, millist toitumisalast nõu antakse meie 2. tüüpi diabeetikutele. Trükised, mida perearstikeskustest ning haiglate ja diabeediliidu kodulehtedelt internetist leida võib, sisaldavad nõuandeid, mis sobivad tervele inimesele, diabeetikutel on aga neis soovitatud süsivesikute kogusega väga raske oma veresuhkrut kontrolli all hoida. Kõik infomaterjalid, mis meil Eestis diabeetiku toitumist käsitlevad, soovitavad, et 55 – 60% päevasest energiahulgast peab tulema süsivesikutest, seda väitis ka kuni viimase ajani kasutusel olnud 2. tüüpi diabeedi ravijuhend aastast 2008.

Tänased toitumissoovitused on aegunud

Viimase kümne aasta jooksul on tehtud ridamisi uuringuid, mis tõestavad, et 2. tüüpi diabeetikule on parim 20-50 grammi süsivesikuid sisaldav päevamenüü, mis tagab vere glükoositaseme languse, stabiilse suurte kõikumisteta veresuhkrunäidu ja ravimikoguste vähenemise ning hoiab eemal hüpoglükeemia ohu. Samas võime lugeda Eesti Diabeediliidu poolt alles möödunud aastal välja antud trükisest „Diabeetiku toiduvalik”, et sobilik on 235 grammi süsivesikuid päevas. Sama väljaanne soovitab vahepaladeks magusaid küpsetisi ja suhkrurikkaid puuvilju, mis peaksid olema diabeetiku menüüst täielikult välistatud. Ka meie haiglate diabeetikutele mõeldud menüüdes tuleb keskmiselt 50% päevaenergiast süsivesikutest, mis on umbes 250 grammi süsivesikuid päevas.

Diabeediravis on oluline hoida vere glükoositase normi piires, kuid kui inimene oma toitumist ei muuda, siis ravimikogused aastatega suurenevad, veresuhkrut on keeruline kontrolli all hoida ja sellega seoses suureneb tüsistuste tekke oht. Väga kiiresti muutuv veresuhkrunäit võib olla diabeetikule eluohtlik, sellepärast peab haige pidevalt jälgima söödud süsivesikute hulka ja sellest lähtuvalt reguleerima ravimikoguseid. Süües tavalist tervele inimesele soovituslike makrotoitainete suhtega toitu, tõuseb diabeetiku vere glükoositase peale söömist kõrgele ja vajab hoolikat ravimitega korrigeerimist. Süsivesikuterohke menüüga on diabeetikul väga raske hoida oma vere glükoosisisaldust stabiilsena ja kiiresti muutuvad veresuhkrunäidud tekitavad olukorra, kus haige peab päeva jooksul väga väikeste vaheaegade järel sööma. Kolm-neli söögikorda koos vahepaladega eeldavad sagedast insuliini süstimist, see omakorda hoiab organismi insuliinitaseme pidevalt kõrgel ja soodustab rasvumist. Insuliini üks roll organismis on liigse glükoosi salvestamine rasvana, sellepärast peaks ka iga ülekaaluline eelkõige tegelema just insuliinitaseme alandamisega. See ei ole aga võimalik, kui anname süsivesikutega pidevalt oma kehale rohkelt glükoosi.

20 – 50 grammi süsivesikuid – esmane meetod diabeedi ravis

Mitmed uuringud tõestavad, et süsivesikute vähendamisel menüüs on oluline roll diabeetiku elukvaliteedi parandamises ja ravi tõhustamises, samuti on sellisel toitumisel diabeeti ennetav mõju metaboolse sündroomi ravi kaudu. 2005. aastal avaldatud Jeff S Voleki ja Richard D Feinmani ülevaade metaboolse sündroomi ravist madala süsivesikutesisaldusega dieedi abil tõestab, et süsivesikute piiramine aitab langetada kehakaalu, parandada glükeemilist kontrolli, triglütseriidide, insuliini ja HDL-kolesterooli taset. On oluline märkida, et vähendatud süsivesikutega dieedi puhul ei täheldatud negatiivset mõju neerude funktsioonile. (1)

Tänavu aprillis avaldas The New Zealand Medical Journal ülevaate sellest, et madala süsivesikutesisaldusega dieet on diabeedi raviks taasavastatud (2). Sarnast dieeti kasutati peamise ravivahendina alates 1797. aastast kuni tehisliku insuliini leiutamiseni aastal 1921. Ka selles artiklis jõutakse järeldusele, et süsivesikute vähendamine menüüs toob kaasa vähenenud vajaduse veresuhkrualandajate järele. Tuuakse välja ka asjaolu, et rohkete süsivesikutega toitumise puhul ravimid, mis on mõeldud vältimaks hüperglükeemiat, halvendavad samal ajal glükeemilist kontrolli ja tekitavad hüpoglükeemiat. On tõestatud, et 2. tüüpi diabeet suurendab südameveresoonkonnahaiguste tekkeriski. Vähem tuntud on fakt, et südameveresoonkonnahaigused ennustavad tulevikus diabeeti haigestumist. Artiklis järeldatakse, et vähe on neid nähtusi, mis võiksid südamele ja veresoonkonnale veel halvemini mõjuda kui 2. tüüpi diabeet.

2015. aasta jaanuaris avaldas ajakiri Nutrition ülevaateartikli, mis tõi välja 12 olulist aspekti, miks vähendatud süsivesikutega toitumine diabeetikutele hea on (3). Artikkel on valminud 26 arsti ja teadlase koostööna, kes tegutsevad erinevates riikides üle maailma. Muuhulgas kirjeldatakse artiklis erinevaid käsitlusi sellest, mida peetakse madala süsivesikusisaldusega dieediks, lükates ümber väite, et 20-50 grammi süsivesikuid päeva kohta sisaldav dieet on ketogeenne, sest nii suurel hulgal süsivesikuid süües enamus inimesi ketoosi ei jõua (Samas on ketoos väga hea kaalu alandamiseks, sest keha võtab siis energia talletatud rasvast. Mitte segi ajada ketoatsidoosiga.). Artikkel tõestab, et 20-50 grammi süsivesikutega päevamenüü peaks olema esmane meetod diabeedi ravis.

Mida peaks diabeetik sööma?

Kümneid aastaid on keelitatud diabeetikuid sööma madala rasvasisaldusega dieeti, kuigi see ei ole toonud mõõdetavat tervisekasu. Rasvahirm on põhjendamatu ka seepärast, et rasvadel ei ole vere glükoositaset tõstvat efekti. Üks teadustöö aastast 2012 tõestab, et kuigi nii vähendatud rasvasisaldusega kui vähendatud süsivesikutega menüüd võivad mõlemad tuua kaalu langemise, on siiski just väheste süsivesikutega dieedil glükeemilist kontrolli parandav efekt. (4) Üks sarnane uuring sama tulemusega tehti juba aastal 2006. (5)

Selleks, et hoida oma menüüs süsivesikute hulk ühtlaselt madalal, soovitan järgida üht lihtsat reeglit – süüa ainult neid toiduaineid, milles ei ole rohkem kui viis grammi süsivesikuid saja grammi toote kohta. Diabeetiku toidulaual peaks olema eelkõige köögiviljad ning muna, kala, liha, rasvased piimatooted, pähklid, seemned ja marjad. Oma päevase energiavajaduse saab katta suurendades toidus rasva hulka, selleks on väga sobilikud või, oliiviõli ja kookosrasv. Küllastunud rasva ei tule karta, sest uuringud on tõestanud, et küllastunud rasvadel ei ole südameveresoonkonnahaigustega seost (6). Loobuda tuleb kõigest, mis sisaldab suhkrut ja tärklist, sealhulgas igasugusest teraviljast ja kartulist, aga ka suhkrurikastest puuviljadest. Üks peamine muudatus menüüs ongi see, et kõik kartul, makaron, riis, tatar jmt tuleb asendada köögiviljaga. Kuna põhitoiduks jääb sel moel köögivili, süüakse seda iga päev keskmiselt 400-600 grammi. Saades oma süsivesikud peamiselt köögiviljast ning lisades toidule parajal määral häid rasvu ning mõõdukalt valke, püsib vere glükoositase ühtlaselt madalal ja näljatunne eemal. Pikad söögivahed aitavad alandada organismi insuliinitaset ja on ühtlasi väga hea moodus veresuhkru madalal hoidmiseks, mis omakorda vähendab oluliselt diabeetiku ravimivajadust.

2. tüüpi diabeedi ravijuhend vajab toitumissoovitusi

Eestis kuuleb diabeedi diagnoosi saanu ühe esimese asjana, et süüa võib kõike. Samas on näiteks Rootsis juba mitmed arstid ja diabeediõed hakanud süsivesikuvaest toitumist oma patsientidele soovitama ja aidanud sellega mitmetel haigetel ravimitest vabaks saada. Mitte kõik diabeetikud ei vabane sel moel süües farmakoloogilisest ravist, küll aga on tavapärane, et ravimikogused oluliselt vähenevad ja rasvunud saavad lahti ülekaalust.

Leian, et on ülioluline panna teaduspõhised toitumissoovitused kirja ka meie 2. tüüpi diabeedi ravijuhendisse. Hetkel on meil diabeetikutele soovitatud süsivesikuterohke toitumine, mida järgides on raske vältida haiguse süvenemist. Iga 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanu teab, et ajapikku ravimikogused suurenevad, see on ääretult suur rahaline koormus riigile. Haigekassa eelarvedefitsiidi valguses näen siin ülisuurt kokkuhoiukohta, sest järgides oma organismile sobivat toitumisviisi, saab diabeetik lisaks paranenud enesetundele ka oluliselt vähendada enda ravimivajadust.

Ülle Raavel

Tallinna Ülikooli tervisejuhi eriala üliõpilane

Viited:

1. – Volek, J.S. & Feinman R.D. (2005). Carbohydrate restriction improves the features of Metabolic Syndrome. http://nutritionandmetabolism.biomedcentral.com/articles/10.1186/1743-7075-2-31

2. – Schofield, G., Henderson, G., Thornley, S., Crofts, C. (2016). Very low carbohydrate diets in the management of diabetes revisited. https://www.nzma.org.nz/journal/read-the-journal/all-issues/2010-2019/2016/vol-129-no-1432-1-april-2016/6850

3. – Feinman, R.D., Pogozelski, W.K., Astrup, A., Bernstein, R.K., Fine, E.J., Westman, E.C., Accurso, A., Frassetto, L., Gower, B.A., McFarlane, S.I., Nielsen, J.V., Krarup, T., Saslow, L., Roth, K.S., Vernon, M.C., Volek, J.S., Wilshire, G.B., Dahlqvist, A., Sundberg, R., Childers, A., Morrison, K., Manninen, A.H., Dashti, H.M., Wood, R.J., WortmanJ., Worm, N. (2015) Dietary carbohydrate restriction as the first approach in diabetes management: Critical review and evidence base http://www.nutritionjrnl.com/article/S0899-9007(14)00332-3/fulltext

4. – Guldbrand, H., Dizdar, B., Bunjaku, B., Lindström, M., Fredrikson, M., Östgren, C.J., Nystrom, F.J. (2012) In type 2 diabetes, randomisation to advice to follow a low-carbohydrate diet transiently improves glycaemic control compared with advice to follow a low-fat diet producing a similar weight loss. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3390696/

5. – Noakes, M., Foster, P.R., Keogh, J.B., James, A.P., Mamo, J.C., Clifton, P.M. (2006) Comparison of isocaloric very low carbohydrate/high saturated fat and high carbohydrate/low saturated fat diets on body composition and cardiovascular risk. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/16403234

6. -Patty W Siri-Tarino, Qi Sun, Frank B Hu, Ronald M Krauss.Meta-analysis of prospective cohort studies evaluating the association of saturated fat with cardiovascular disease. (2009) http://ajcn.nutrition.org/content/early/2010/01/13/ajcn.2009.27725.abstract#cited-by

Tänases Sirbis on suurepärane kirjatükk suhkru teemal. Ausalt öeldes olen isegi üllatunud, et viimaks ka eesti keeles midagi niisugust lugeda saan. Kõik see suhkru pealetungi teema oma pika ajalooga on mulle vägagi tuttav, aga ilmselt täiesti võõras meie toitumisnõustajatele ja meedikutele. Aga lugege ise: Surmav sõltuvus, mida ühiskond ei teadvusta.

Kuna Eesti Päevalehe ja Delfi ühises veebis ilmus täna mu artikkel ravikulude kokkuhoiust targa söömise läbi, tunnen, et peaks nagu siin blogis ka midagi ütlema.

Kes mu blogi postitustega tuttav on ja ehk isegi on lugenud siia lingitud teadustöid, see teab, et ma ei ole mingi soolapuhuja. Ka ei saa ma oma diabeediteemalistest kirjutistest mingit majanduslikku kasu ning olen täielikult sõltumatu mistahes ravimi- ja muudest diabeedi valdkonda mõjutavatest firmadest. Kahju, et toimetus mu artikli juures nõustajaks ristis, sest ise kirjutasin enda tiitliks Tallinna Ülikooli tervisejuhi eriala üliõpilane. Arvamuslugudega on selline asi, et neid võib kirjutada igaüks, sellepärast oleksin tahtnud, et mu seos tervisevaldkonnaga oleks olnud artikli juures mainitud.

Lugesin ka artikli juurde kirjutatud kommentaare ja mingeid üllatusi seal ei ole. Kõige tulisemad sõnavõtjad on alati 1. tüübi diabeediga laste vanemad ja mul väga-väga kahju on neist sellepärast, et toitumise asjus ei anta neile Eestis adekvaatset abi. Ma ei tea, kas meie maale saabub ükskord ka see päev, kui näiteks Dr Bernstein´i Diabetes Solution saab maakeelde tõlgitud? Ühte sellist teadusel ja pikal arstipraktikal põhinevat raamatut, mida võib nii 1. kui 2. tüüpi diabeetiku õpikuks nimetada, oleks meile hädasti vaja.