Tänase ülemaailmse diabeedipäeva puhul tahan kirjutada 1. tüüpi diabeedist ja madala süsivesikutesisaldusega toitumisest. Madala süsivesikusisaldusega menüü all pean silmas päevast süsivesikute kogust, mis jääb kindlalt alla 50 grammi (edaspidi LCHF – low carb, high fat). Ei ole olemas paremat võimalust oma diabeedi kontrolli alla saamiseks, kui visates menüüst välja kõik suhkrud ja tärklised, saades veidi süsivesikuid vaid köögiviljast, rasvastest piimatoodetest, pähklitest, seemnetest ja marjadest.
Olen kogenud, kuidas Eesti emad lähevad endast välja, kui satuvad lugema soovitusi viia oma 1. tüüpi diabeetikust laps väheste süsivesikutega menüüle. Kommentaarid, mida olen neilt oma artiklitele saanud, võiks võtta kokku lühikese lausega: “Tapke sõnumitooja!” Pimesi usutakse, et on okei anda oma lapsele tavalist toitu, nii kartulit kui makaroni ja mis see üks jäätiski siis teeb, kui tehislik insuliin sellest tuleva glükoositulva maha suruda suudab. Aga see ei ole lahendus! Usutakse arsti ja diabeediõde, kes ei ole saanud toitumisalast haridust ja tundub, et on unustanud ka füsioloogia loengutes õpitud elementaarsed tõed vere füsioloogiast (väljendun karmilt, sest olukord on karm). Imestan alati, kas ei ole siis hoiatavaks näiteks need 1. tüüpi diabeetikud, kes lapsest saati samamoodi söönud tavatoitu ja täna, mõnel juhul vaid 20 aastat peale diagnoosi saamist, on kaotanud kas osaliselt või täielikult nägemise? Tunnen ise mitut sellist inimest siinsamas meie väikelinnas. Kurb, et nad on nii kaugele viidud. Kontrollimatuid veresuhkru kõikumisi on võimalik vältida ainult siis kui süüakse ravi toetava menüü järgi, LCHF peaks olema iga diabeetiku ravi alus. Sest insuliin ei ravi, vaid ainult haldab diabeeti, ravib toit.
Aga nüüd selle näite juurde, millest tahtsin rääkida. Näide on Rootsi diabeetikute FB grupist, kus on umbes 5000 liiget (EDIT: aastal 2017 on neid juba 10 346) ja kus LCHF toitumine on reegel, mitte erand. Seal grupis käib koos väga palju sellist rahvast, kes juba aastaid on vähese süsivesikusisaldusega menüül olnud, enamus neist, muide, 1. tüüpi diabeetikud.
Üks uus grupiliige kurtis oma postituses nii: “Kas siin leidub kedagi, kes on hirmul oma liiga madalate glükoosinäitude pärast või olen ainult mina selline? Palun nõu, kuidas seda vältida! Leian, et see on kestnud liiga kaua. Mu HbA1c on olnud vahemikus 90-100 juba 18 aastat. Mul on libre sensor (glükoosi monitoorimise süsteem), aga suhkrud on ikka kõrged. Olen katsetanud pumpa, aga ka see ei aita. Treenin regulaarselt, ei suitseta, ei joo, söön kindlatel kellaaegadel, aga mitte kunagi ei saa ma oma suhkruid alla 10 mmol/l. Mu ühele silmale on tehtud laseroperatsioon ja tundub täiesti lootusetu saada oma glükohemoglobiini alla. Ma ei julge uinuda kui õhtul on suhkur alla 7 mmol/l (mida ei juhtu mitte kunagi) ja sellepärast söön alati enne magamaminekut igaks juhuks midagi.”
Kuna postitusest tundus, et inimesel on paanikahäire ja kardab öist hüpoglükeemiat, hakkas ta seal foorumis saama soovitusi, mis esialgu toitumist ei puudutanud, vaid keskendusid kognitiivsele häirele. Kuni viimaks keegi küsis, et kas sööd ikka LCHF-i. Jah, vastas ta, juba ammu söön vähe süsivesikuid, aga ka see ei aita. Kui siis hakati uurima, et mida ta täpselt sööb, tuli välja, et menüüs on süsivesikuid väga suurel hulgal ja inimene ei ole endale selgeks teinud, mida LCHF tähendab. Kuna ta treenib palju, oli arst soovitanud tal puuvilju süüa ja seda ta ka rõõmsasti tegi.
Oma nn väheste süsivesikutega menüüd kirjeldas ta järgmiselt: “Hommikul söön ühe valguleiva juustu ja singiga, kohv, vahel chiapuding pähklite ja marjadega ja keedumuna. Vahepalaks võtan kaks korda päevas banaani/õuna või muud puuvilja (!). Lõuna ja õhtusöök on lõhe/kana/sealiha salati või köögiviljaga nagu brokoli, porgand jm ja natuke süsivesikuid nagu kartul ja riis(!). Ma ei söö neid palju, püüan võtta neid natuke, sest ma ei taha süüa ranget LCHF-i sellepärast, et teen trenni. Õhtuseks vahepalaks söön näkileibu (!). Nagu näete, mul on päris hea kontroll oma söömise üle….”
Puuviljad, näkileib, kartul, riis!!! Need on punane rätik diabeetiku veresuhkrule ja pole siis imestada, et inimesel on suhkrud pidevalt liiga kõrged ja ta on hirmul hüpoglükeemia pärast. Tuletan meelde, et hüpoglükeemia oht püsib väga suur mitte siis kui diabeetik hoiab oma suhkrud pidevalt ühtlaselt madalal LCHF-toiduga, vaid siis kui tehakse oma suhkrutele süsivesikutulvaga ameerikamägesid. Mida kõrgemale glükoos aetakse, seda madalamale ta kukub. Kogenud diabeetikud teavad, kui raske on süsivesikurohkel toitumisel timmida iga söögikorra juurde see õige kogus insuliini. Ja isegi kui suudetakse valida õiged insuliinikogused, ei saa rohke insuliini pruukimist pidada mitte kuidagi tervislikuks. Üha sagedamini areneb liigse insuliini süstimise tulemusena 1. tüüpi diabeetikutel välja ka 2. tüüpi diabeet.
Aga tagasi vestluse juurde. Kui ülaltoodud menüüd eksponeeritakse tarkade diabeetikute näoraamatugrupis, saab igaüks ilma arvutamatagi aru, et tegemist ei ole diabeetiku menüüga. Kui rohketele süsivesikutele menüüs tähelepanu juhiti, ütles postituse autor, et tema arst on tal soovitanud süsivesikuid süüa just sellepärast, et ta teeb trenni. Soovitus on ebaloogiline – miks laadida enda organismi glükoosi juurde, kui seda on seal niigi pidevalt liiga palju? Glükohemoglobiin 90-100 mmol/mol on ebanormaalselt kõrge, see on mitmekordselt üle normi, mis tähendab, et mingit glükoosi lisaks laadimist inimene saada ei tohi.
Ka mulle on tulnud nõuküsimisi treenimise asjus ja olen soovitanud noorel 1. tüüpi diabeetikul katsetada enne trenni süüa üks banaan. Aga see on ääretult individuaalne ja niisugune laadimine on vajalik ainult neil, kelle suhkrud on juba enne trenni madalad, eriti väga pikaks venivate treeningute puhul. Samas tean noort diabeetikut, kes raske paaritunnise trenni pärast ei hakka iialgi midagi ekstra laadima, sest pole selleks mingit vajadust. Meie kõigi organismis on glükoosivarud ja seda mitte ainult veres vaid maksas ja lihastes, kust veri oma koostise hoidmiseks niiöelda toidet võtab.
Toon näiteks ühe kommentaari samast vestlusest: “Ka mina teen rasket trenni, aga ei vaja selleks mitte mingisuguseid süsivesikuid. Olen sõitnud kaks Vasaloppet´it, üks kord tavalisel toidul ja teine kord LCHF toidul ja ma kestsin vaieldamatult paremini LCHF-iga, sest siis funktsioneerib keha nii nagu peab. See tuleneb asjaolust, et keha läheb rasvaküttele. Küsi julgesti nõu, me oleme siin sinu jaoks olemas.”
Ja veel üks kommentaar samast postitusest, tingitud sellest, et postituse autor ei tee vahet ketoatsidoosil ja ketoosil: “Kõige hullem on kiirelt langev veresuhkur. Stabiilse veresuhkruga tunned sa varakult ära, kui glükoos hakkab liiga madalaks minema. Siis piisab, kui sööd ühe muna või 1-2 dextrosoli. Ketoonid on täpselt samamoodi kehale kütuseks nagu glükoos. Kui veresuhkur läheb madalaks, saab keha kasutada ketoone, mis teeb seda, et madal veresuhkur ei põhjusta mingeid probleeme. Aga selleks, et ketooniküttele minna, peab püsima mõnda aega väheste süsivesikutega menüül, siis keha oskab ketoone kasutada. Armastan oma ketoone 🙂 “
Järgnes see, et postituse autor pani kommentaariumisse pildi oma glükomeetrist, kus näit oli ilus 4,7 mmol/l (samas kolme päeva keskmine kõikus 15 ja 3 vahel) ja kirjutas, et oli söönud ühe banaani ja magusa saiakese. Ei ole vaja olla selgeltnägija, et aru saada, kuidas sellise suhkrukoguse söömise peale nii ilus näit tuleb, selleks kulub mitu ühikut insuliini. Jne, jne… See on ohtlik käitumine, mille tulemusel tüsistused ei lase ennast kaua oodata (siinsel juhul nägemise halvenemine).
Ausalt öeldes on väga kurb lugeda, et inimene haldab oma diabeeti nii halvasti. Aga mulle meeldib, kuidas selles diabeetikute sotsiaalmeediagrupis üksteisele nõu antakse, kogemusi jagatakse ja mitte kunagi mitte kellelegi ei öelda ühtki halba sõna, vaid üritatakse kannatlikult aidata ka kõige raskema taipamisega natuure. Ja kogemusi on seal grupis tohutult, absoluutselt igast olukorrast ja erinevate diabeetide haldamisest, kommenteerivad ka diabeediõed, kes on endale diabeetiku toitumise üksikasjad selgeks teinud.
Kahjuks on nii, et mitte kedagi ei saa aidata, kui inimene ise ei taha oma tervise nimel muudatusi teha. Aga ma tahaks ikkagi ütelda – ära peta ennast! Ja ärge tapke sõnumitoojat!
EDIT 14.11.2017: Kuna 1. tüüpi diabeedil on väga mitu nägu, mõnel ei ole enam üldse enda insuliini järel, teisel natuke on, on süsivesikute hulk, mida diabeetik vajab või üldse süüa tohib inimesiti väga erinev. On täiskasvanuid, kes hoiavad oma suhkrud stabiilsed ketogeense toiduga, teised söövad kuni 50 grammi süsivesikuid päevas ja osad võivad endale lubada süsivesikuid isegi kuni 100 grammi, jagades need ühtlaselt läbi päeva. Lapsed vajavad süsivesikuid veidi rohkem, aga kui nad söövad nagu terved inimesed suurel hulgal suhkrut ja tärklist, on üliraske ja pigem võimatu glükoositaset stabiilsena hoida. Kuulsin hiljuti juhtumist, kus arst soovitas värskelt 1. tüüpi diabeedi diagnoosi saanud lapsele anda pagaritooteid, sest muidu ei saa piisavalt insuliini süstida. Kuidas on võimalik, et tänases Eestis, kus meditsiiniõpe on väga heal tasemel, jagab arst patsiendile tervist kahjustavaid soovitusi? Sellise nõuande järgi toimides on 10-15 aasta pärast tüsistused garanteeritud, ei ole ju Eestiski haruldane, et vaevalt 30-aastaseks saanud diabeetik on nägemise täielikult kaotanud. Ärge tehke seda endale ja oma lastele!
