Tõlgin siia mõned Rootsi tarkade diabeetikute FB-grupist (Smarta Diabetiker) kokku kogutud edulood, mis räägivad sellest, kuidas väheste süsivesikutega menüül olles (LCHF – low carb, high fat) on nii 1. kui 2. tüüpi diabeediga inimeste tervis paranenud. Loodan, et see inspireerib sind, kes sa võibolla ikka veel kahtled, kas süüa tavalist tervele inimesele soovitatud toitu ja tarbida aina rohkem ravimeid ning leppida hüppavate glükoosinäitudega või siiski mängida oma menüüs makrod sedasi ringi, et süsivesikuid on toidus ülivähe ja saavutada parim võimalik glükeemiline kontroll vähemate ravimikogustega.

Kui tekstis tuleb ette lühendit RS või lihtsalt juttu tärklisest, siis see on rootsi keeles resistent stärkelse ehk tärklis, mis ei muutu kiirelt glükoosiks, seda leidub ubades ja ubade söömine on Rootsi diabeetikute hulgas väga populaarne just soolestiku mikrofloora parandamiseks. Igaks juhuks mainin, et kõigile ei pruugi ubade söömine sobida, mõnel need siiski liiga hoogsalt veresuhkrut kõigutavad.

Aga kogemuslood on siin:

Täiskasvanu, 1. tüüp

Käisin diabeediõe vastuvõtul, iga-aastasel läbivaatusel, ja mu HbA1c oli madalaim alates sellest kui 28 aastat tagasi 1. tüüpi diabeedi diagnoosi sain! HbA1c 40 üle olen ma uskumatult uhke. Aitäh LCHF-ile, treeningule ja ubadele selle eest! Diabeediõde, kes neli aastat tagasi suhtus sellesse tohutult negatiivselt, on tänaseks meelt muutnud ja tunneb teema vastu suurt huvi.

***

Nüüd peame mina ja mu mees kõigile tarkadele diabeetikutele aitäh ütlema kõigi nende heade nõuannete eest, mida oleme siit saanud. Käisime täna diabeediõe vastuvõtul. Mu mehe HbA1c on alates maikuust langenud 70-lt 50-le. Ja mis mulle meeldis, on see, et diabeediõde ei kritiseerinud, millise elustiili me oleme valinud, mis tähendab, et on täiesti okei seda järgida (LCHF ja RS). Vastupidi, ta ütles, et kui me tunneme ennast seda järgides hästi, siis jätkaku samas vaimus. Nüüd me ainult muudame baasinsuliini, et pääseda koidikufenomenist.

***

Mina, kes ma olen täna 60-aastane ja olnud 1. tüüpi diabeetik 30 aastat, olen muidugi rõõmus, et olen saanud kinnitust, et mu pingutused heade glükoosinäitajate saamiseks on vilja kandnud. Ilma lühitoimelise insuliinita olen saanud HbA1c 34, eelmisel korral oli see 35. Olgu öeldud, et see on ilma hüpoglükeemiateta.

***

HbA1c 48-lt (juulikuus liberaalse LCHF-iga ja mõningase patustamisega) 37-le täna (range LCHF ja treening). Olen LADA, tulen periooditi toime ilma insuliinita. Aitäh kõigile siin toetuse ja nõuannete eest!

Laps, 1. tüüp

Raport peale arstivisiiti: Kolm kuud tagasi oli HbA1c 46. Täna on 36 (diagnoosi saades jaanuaris oli 72). Arst ütles, et ta pole oma 20-aastase arstina töötamise jooksul mitte kunagi näinud nii ilusat glükoosikõverat… Mitte kunagi! Ottol pole mitte kunagi olnud ka mitte ühtegi korda hüpoglükeemiat. Arsti sõnul on ka see haruldane.

Täiskasvanu, 2. tüüp

2016. aasta septembris läksin arsti juurde jalavaluga ja sain kõrge vererõhu, 2. tüüpi diabeedi ja kõrge kolesterooli diagnoosi. Kõigi nende puhuks kirjutati välja rohud. 17. aprillil võeti uued proovid ja HbA1c näitas 41 ning kolesterool oli kõvasti langenud. Arst helistas mulle ja valas mu ülivõrdes kiitusega üle. Ise ma viskasin high-five selle peale ja ütlesin: “Ma tegin seda, ma teadsin seda!” Siiani pole mul olnud mitte ükski veresuhkrunäit üle normi, ma jätkuvalt ei võta mingit rohtu ja tunnen ennast paremini kui iial varem. Aitäh, LCHF!

***

Olen 2. tüüpi diabeetik 24 aastat. Peale 10 aastat diagnoosiga oli mu insuliinikogus 90 ühikut ja HbA1c ikkagi 100. Peale mõnda aega LCHF järgi söömist null insuliini ja HbA1c 46. Vererõhk langes 145/85 pealt 120/70-le ja rohtu enam ei võta. Kolesterool kukkus 6,2-lt 5,2-le.

***

Sain täna oma iga-aastase proovivastuse (pean uhkustama, et HbA1c oli 35 mmol/mol). Sain 2. tüüpi diabeedi diagnoosi eelmise aasta oktoobris, novembris oli HbA1c 101, veebruaris 40 ja nüüd 35. Loobusin insuliinist ja hakkasin LCHF-i järgi sööma, tarvitasin metformini ja Januviat. Loobusin Januviast veebruaris, kui HbA1c langes 40 mmol/mol-ni. Ehk on aeg nüüd ka metformini doosi vähendada (kolm korda päevas 500mg)? Ilma teieta ei oleks see olnud võimalik… …Mu veendumus, et LCHF on diabeetikule õige, on ainult tugevnenud.

***

Täna täitub mul üks aasta LCHF-i. Enesetunne on palju parem. Esimesed 9 kuud sõin ranget LCHF-i, umbes 20 grammi süsivesikuid päevas, viimased 3 kuud olen olnud liberaalsem. Olen söönud 100% šokolaadi iga päev. Minu tulemused: -30 kg, HbA1c 85 -> 39 (kolmelt diabeediravimilt tänaseks täiesti ravimivabaks). Mu üldkolesterool on läinud seevastu 4,6-lt (statiinide peal olles) 6,4-le (ilma ravimiteta), aga mu apo B/A1 suhe on 0,7 peal ja triglütseriidid langenud 1,1-lt 0,44-le ning olen rahul. Kõik teised näitajad on täna head.

***

Olen täna eriliselt rõõmus, sest mõõtsin oma veresuhkrut, mis oli enne lõunasööki 4,7 ja 2 tundi hiljem 4,2. Ma ei mõõda enam nii tihti, vahel jääb nädalaid vahele. Sain 2. tüüpi diabeedi diagnoosi umbes üks aasta tagasi ja olen ravimitest vaba. Ja enesestmõistetavalt söön ma LCHF järgi, vastasel juhul ei saaks ma selliseid näite.

***

YIPPI!!! Kui palju ma olen võitnud tänu teile! Käisin täna iga-aastasel diabeedikontrollil perearsti juures. Mul on 2. tüüpi diabeet. Ta vaatas mu proovivastuseid ja kommenteeris: “HbA1c 50 oli kevadel 49, kolesteroolinäidud on head, triglütseriidid 0,38 madalamad kui maikuus – 0,56. Nende proovivastustega ma olen rahul!” Aga, ütlesin ma, ma ei tarvita nüüd enam üldse insuliini! Arsti nägu venis pikaks ja ta kordas: “Kas sa ei pruugi üldse insuliini?” Ei, ütlesin ma, olen oma söömist muutnud ja söön väheste süsivesikutega toitu: ei mingit leiba, riisi, pastat ega kartulit. “LCHF, niisiis?”, küsis arst. Jah, ütlesin mina. Alustasin jaanuaris ja kaotasin 6 kilo, olen lõpetanud Omeprazoli võtmise (mao- ja sooleravim – ÜR), mida olen manustanud iga päev juba mitu aastat. Võtan kaks Metformini päevas. Enesetunne on hea ja veresuhkur on terve päev stabiilne, ma ei tunne ennast enam nagu diabeedihaige. Mul hakkasid juba nägemishäired tulema, aga peale seda kui mu veresuhkur on hommikuti alla 7,0, on nägemine paranenud. Mind kutsutakse nüüd võrkkesta kontrolli ainult 1,5 aasta tagant. Rääkisin arstile ka seda, et olen saanud palju tuge tarkade diabeetikute FB grupist (Smarta Diabetiker). Jälgin seda gruppi peaaegu iga päev ja õpin sealsetest postitustest. Aitäh selle tegevuse ja toetuse eest!

***

Olen nüüd teada saanud oma kolme kuu keskmise veresuhkru. 2017-09-12 oli see 86. 2017-10-11 oli 81. Alustasin siis kohe LCHF-iga. Täna 2017-11-28 on HbA1c 56. Nii rõõmus, et see langeb! Mu paastusuhkur oli 6,1, mille üle on mul tõeliselt hea meel. Ma olen vaeva näinud. Peale kella 16 ma paastun kuni järgmise hommikuni. Kaalusin algul 60,7 kg, nüüd olen oma ideaalkaalus 56,7. Söön head hommikusööki ja head õhtusööki. Aitäh kogu toetuse eest, mida olen siit saanud!

***

Mul on 2. tüüpi diabeet ja käisin täna iga-aastases kontrollis. Kaks aastat LCHF-iga, lõpetasin insuliini ja Januviaga 1,5 aastat tagasi. Nüüd olen ma rahul ja arst ka… HbA1c 40. Arst ütles ka seda, et oli vaimustuses mu kolesteroolinäidust. Ja nüüd ma ütlen midagi huvitavat, mida hakkan tegema! Ma võtan Levaxini kilpnäärme pärast ja seekord arst kirjutas mulle väiksema doosi.

***

Loodan, et need lood siin aitavad nii mõnegi diabeetiku õigele rajale. Mul on väga kahju, et meie diabeetikutele ikka veel väidetakse, et diabeetik võib kõike süüa, nii toimides on ja jääb 2. tüüpi diabeet progresseeruvaks haiguseks ja mis tahes diabeedivormiga pole ka tüsistustest pääsu. Teadus on ammu tõestanud, et 2. tüüpi diabeediga saavutab parima glükeemilise kontrolli siis, kui hoitakse oma päevane süsivesikute tarbimine alla 50 grammi, see on võimalik, kui välditakse igasugust suhkrut ja tärklist. 1. tüüpi diabeediga on vajalike süsivesikute hulk inimesiti erinev, aga üle 100 grammi päevas ei ole kellelegi hea. Ka väga paljud täiskasvanud 1. tüüpi diabeetikud hoiavad oma süsivesikute tarbimise 30 kuni 50 grammi vahel päevas ja elavad tervena kõrge vanuseni. Tee oma menüüs muutus, hoia oma tervist!

 

Osad siinsed lugejad ilmselt jätkuvalt ahastavad selle üle, et avaldan 1. tüüpi diabeetikute edulugusid alajaotuses “Tervenemise lood”, sest ükskõik kui hästi on see diabeeditüüp hallatud, ei saada lahti oma diagnoosist. Jätkan siiski samas vaimus, et näidata, et ka 1. tüüpi diabeetik võib elada nii, et tunneb ennast tervena, kui ta vaid teeb igapäevaselt õigeid valikud. Siin on Hanna lugu.

Olin 2-aastane kui sain 1. tüüpi diabeedi diagnoosi. See oli 31 aastat tagasi. See tuli mu vanematele šokina, eriti mu emale, kes oli tõeline süstikartja. Mitte kellelgi teisel perekonnas seda polnud. Ise ei mäleta ma eriti haigeksjäämisest midagi, väljaarvatud see, et tõmbasin välja voolikud, mille nad mulle ninna toppisid ja et ma sain ise valida endale pidžaama ühest suurest kapist ja et ma ei tohtinud haiglast kaasa võtta ühtegi nukku, millega seal mängisin.

Mu imeliselt toetavad vanemad üritasid mu lapsepõlve muuta nii normaalseks kui võimalik. Me käisime reisimas, külastasin oma sõpru, käisin koolis ja meil oli palju erinevaid vabaajategevusi. Aga mis see kõik aitab, kui põhialus mu diabeedi haldamiseks oli täiesti vale?

Toitumissoovitused, mille sain, olid kõike muud kui veresuhkrusõbralikud. 60% süsivesikuid iga toidukorra juurde, eelistatult täisteratooted. Kui ma jõin toidu juurde rasvatut piima, kogusin boonuspunkte. Samuti siis, kui sõin magustoiduks puuvilja. Palju ekstreemselt rasvavaeseid toidukordi pidin sööma läbi terve päeva, vähemalt kuus tükki, kolm põhitoidukorda ja kolm vahepala. Vähemalt. Ja selle juurde palju, palju insuliini. Iseenesest mõista said sellise tegevuse juures veresuhkrud olla ainult hüppavad ja kõikuvad. Tõelised veresuhkru ameerikamäed.

Nii see kestis mu jaoks, vähemal või rohkemal määral, 26 aastat. 26 aastat võitlesin ma (ja minu vanemad) ja sõdisin iseenda kehaga olles tavalisel diabeeditoidul, järgides taldrikureeglit. Võin kindlalt väita, et proovisin tõesti kõike võimalikku, et see asi mu jaoks töötaks järgides oma arstide nõuandeid erinevates maades. “Sa võid süüa ükskõik mida tahad ja selle juurde süsti insuliini.” Üks arst ütles isegi, et peaksin sööma rohkem süsivesikuid selleks, et veresuhkur muutuks stabiilsemaks. Proovisin erinevaid dieete, erinevaid toidulisandeid, erinevaid treenimisviise, erinevaid ravimeid, erinevaid insuliine. Mitte miski ei suutnud mu veresuhkrut stabiliseerida. Sain oma paberites märgistatud kui “raskestihallatav” või “habras diabeetik”, mis ei motiveerinud mind võitlust jätkama. Mingil hetkel eirasin kõike, mis diabeeti puutus, see oli midagi sellist, mis mind muidugi üldse ei aidanud. Pigem vastupidi.

Nendel aastatel tundsin ennast tõeliselt kohutavalt, olen nüüd tagantjärele aru saanud. Mul olid mitmel korral nii madalad veresuhkrunäidud, et olin põrandal krampides ja mind pidi päästma erineval moel. Aga ka nii kõrged suhkrud, et mul tuli insuliinipuudus ja sain ketokehademürgituse. DKA (ketoatsidoos – Ü.R.). Olin mitmel korral surmale väga lähedal ja on väike ime, et ma ikka veel elan. Suuresti tänu tollasele diabeediravile nagu see suures osas näeb välja ka täna.  Mu HbA1c oli protsendiskaala järgi topelt üle normi, umbes 90 mmol/mol.

Pärast suuri heitlusi oma elus, mille hulgas ka üks raske läbipõlemine, hakkasin mõtlema, mida ma õieti oma eluga teha tahan. Aeglaselt, aga kindlalt jõudsin välja selleni, et tahan töötada toitumise ja tervisega ja õppisin toitumisnõustajaks. Sellest väljaõppest sai mu pääsemine. Kui võtsime läbi seda, kuidas süsivesikud kehas toimivad, mis juhtub ja mis on insuliini roll, kutsus õpetaja mu kogu klassi ees välja ja küsis: “Ja sina, Hanna, ei tooda üldse insuliini, nii et kui ma oleksin sina, siis mõtleksin kolm korda järele enne kui endasse midagi sisestan.”

See oli mu ahaa-hetk. Kas see võib olla nii lihtne? Kas võiksin ellu jääda ilma kõikide nende süsivesikuteta, mida olen endale sisse söönud terve elu? Ja MIKS ei ole mitte keegi mitte midagi rääkinud?! Ma olin vihane. Pettunud. Kibestunud ja kurb. Ma tundsin nagu oleks terve mu maailm olnud haaratud mingisse keerulisse vandenõuteooriasse.

Sellest sai stardipauk mu enda elumuutusele. Jätsin kõigepealt menüüst välja kõik, mis sisaldas gluteeni ja märkasin kohe ka oma veresuhkrult, et liigun õiges suunas. Seejärel jätsin ära ka muud süsivesikud nagu riis, kartul, igasugu võltstooted, kogu suhkru… Viimaks jätsin ära isegi selle, mille kohta oli mind õpetatud, et need on tervislikud, aga millest nägin, et need mu veresuhkrule halvasti mõjuvad nagu näiteks guinoa, bulgur ja oad.  Samal ajal hakkasin sööma rohkem erinevaid häid rasvu. Ma alustasin liberaalse paleomenüüga kuni jõudsin selleni, et täna söön ranget ketogeenset LCHF-i, mis sobib mulle ja mu suhkrutele kõige paremini.

Täna on mu veresuhkrutase normaalvahemikus, harva üle 7 mmol/l, harva alla 4 mmol/l. Mu teised näidud (vererõhk, kolesterool, kehakaal, HbA1c jne) on stabiilsed ja olen võinud lõpetada mitmete ravimite võtmise, mida varem tarvitasin. Olen vähendanud isegi oma insuliinidoose umbes 75-80% peale seda kui koristasin kõik jahud & co oma riiulitelt. Tarvitan jätkuvalt 15-24 ühikut insuliini päevas, mis pole mingi miinimumdoos. Mul pole enam mingit DKA (ketoatsidoosi) ega krampide ohtu. Mu HbA1c on täna 5,2% ehk 32 mmol/mol, mis jääb terve inimese näitude vahemikku. 

Täna töötan ma diabeetikutega, kes tahavad leida iseenda tee parema terviseni, pean loenguid, teen era- ja grupinõustamist Hanna Diabetes Expert (www.hannaboethius.com) kaudu ja läbi Smarta Diabetiker grupi, kus ma ka juhatuses olen (www.smartadiabetiker.se).

See, et hakkasin sööma madala süsivesikusisaldusega toitu, on absoluutselt parim, mida olen teinud iseendale, oma tervisele ja oma diabeedile. Kõik on nüüd palju paremini kontrolli all ja ma julgen nüüd unistada tulevikust. Oleks vaid mu vanemad teadnud, kui palju mängib toit rolli 1. tüüpi diabeedis, oleksin võinud vältida palju valu ja vaeva pikkade aastate jooksul.

Kui hakkasin seda blogi siin pidama, arvasin, et saan abiks olla eelkõige 2. tüüpi diabeetikutele ja 1. tüüp, kellest suur osa on elanud diabeediga lapseeast või varasest noorusest saati, on juba nii targad ja kogenud, et saavad iseendaga ideaalselt hakkama. Kahjuks on olukord täpselt vastupidine, saan ahastavaid kirju just 1. tüüpi diabeediga noortelt inimestelt, kes tavatoidul olles elavad pidevas hüpode hirmus, käivad öösiti külmkapi kallal, söövad pidevalt ja süstivad aina suuremas koguses insuliini. On ülimasendav lugeda 30-aastase diabeetiku lugu, kes oma 15-aastase diabeedidiagnoosiga on jõudnud sinnamaani, et varbad on tuimad ja nägemine kahjustatud, rääkimata üha halvenevatest neerunäitudest. Süsivesikurohkel menüül olles teeb veresuhkur suuri hüppeid ja tüsistused ei lase ennast kaua oodata.

Jätkan siia diabeetikute tervenemislugude tõlkimist, et kõik, kes te olete hädas oma veresuhkruga, leiaksite inspiratsiooni ja julgustust oma eluviisi muutmisel. Ja kui ma ütlen tervenemine, siis loomulikult ei tähenda see, et kui 1. tüüpi diabeetik hakkab sööma üliväheste süsivesikutega menüüd (rahvusvaheliselt tuntud kui LCHF), saab ta oma diagnoosist lahti. Kahjuks ei saa. Aga tervenemine tähendab palju enamat kui see, kas on diagnoos või ei ole diagnoosi. Tõlgin siia rootslase Andreas Liljenbergi loo tema blogist mdot.se, et näidata, mida 1. tüüpi diabeetiku tervenemine tähendab.

ROOTSI PARIM DIABEETIK

Diabeet – haigus, millele ma olen tänu võlgu.

31-aastaselt sain ma 1. tüüpi diabeedi diagnoosi. Mõned nädalad varem olin hakanud tundma suurenenud janu ja kurgu kuivust. Sperma oli muutunud venivaks. Nende kolme sümptomi peale hakkasin mõistma, et midagi on hullusti ja võtsin ühendust oma raviasutusega, kuhu mind järgmisel päeval proovide tegemiseks sisse võeti. Nende veresuhkrumõõtja ei tulnud mu kõrge suhkrunäiduga toime ja mind saadeti otsekohe erakorralise meditsiini osakonda. Mitte keegi midagi ei selgitanud ja läks üksjagu aega enne kui keegi Växjö haiglas põhjendas, mis toimub. Oletatavasti diabeet. Mind pandi diabeediosakonda, kuhu jäin neljaks ööpäevaks ja kus mulle jagati õpetust diabeedist, süstidest ja toidust. Mulle pakuti lühitoimelist insuliini, pikatoimelist insuliini, putru, leiba, piima, kartulit, riisi ja veel rohkem insuliini. Šokk hakkas mõne päeva pärast üle minema, aga harjumine viie-kuue insuliinisüstiga päevas võttis aega. Ma ei tahtnud sellega harjuda.

Juba sel ajal oli mul suur huvi toidu vastu ja olin ennast sel teemal harinud. Sel hetkel olid päevakorras aeglaselt imenduvad süsivesikud ja palju valku. GI oli kuum teema. Rasv oli jätkuvalt mõeldamatu. Mind õpetati sööma ja süstima sellisel viisil, mis mulle ei meeldinud. Tahtsin süüa vähem süsivesikuid ja saada vähem insuliini. Kui mind saadeti dietoloogi juurde, said nad üsna ruttu aru, et mul on kaasaegsem arusaamine toidust kui neil ja et ma ei vaja nende abi.

Viiendal päeval saadeti mind koju ja tundsin ennast üsna hästi. Mu kolm sümptomit olid kadunud, testisin seda kohe kui olin koju jõudnud 😉 Mingi aja jooksul tegin siiski nii nagu mulle oli räägitud. Sõin korralikud portsud kus üksjagu süsivesikuid ja süstisin igal toidukorral. Süstisin isegi igal hommikul Lantust, mis on pikatoimeline insuliin ja töötab läbi päeva hoidmaks veresuhkrut madalal. Torkisin ennast sõrme 10-15 korda päevas, et kontrollida veresuhkrut, mis võis märkimisväärselt muutuda. Seda pidin suutma pareerida õige koguse lühitoimelise insuliiniga.

Ma polnud sellega nõus. Ma ei tahtnud nõustuda nende süstidega. Kas selle vastu ei saaks midagi teha? Nagu tavaliselt, tahtsin ma ise mõelda mitte teha seda mida mul oli kästud. Tahtsin leida omad lahendused selle asemel, et teha nii nagu kõik teised. Millele toetudes nad saavad väita, et just nende lahendus probleemile on parim?

Üks süst päevas oleks parim. Miks mitte hoopiski tõsta seda doosi? Miks mitte vähendada süsivesikute söömist? Insuliini manustamine oleneb ju süsivesikute hulgast. Miks mitte süüa väiksemaid portsjone ja sagedamini? Eksperimenteerisin mõnda aega erinevate insuliinikogustega ja erineva hulga süsivesikutega ja jõudsin järeldusele, et mu teooria tõepoolest töötab. Lõpetasin lihtviisiliselt toidukordade juurde lühitoimelise insuliini süstimise ja võtsin selle asemel ühe süsti pikatoimelist 30-40 ühikut. Täna olen tänu LCHF-menüü söömisele ja treeningule 0-15 ühiku peal. Mõnel päeval võin ma süstist täiesti loobuda, kui tunnen, et nii on õige. Mu diabeet haldab ennast peaaegu täiesti ise ja mu diabeediarst nimetab mind tänu mu ekstreemselt headele tervisenäitajatele Rootsi parimaks diabeetikuks.

Värske 1. tüüpi diabeetiku pankreasel pole peaaegu üldse insuliini tootvaid rakke. Seal on ehk alles 5-15% ja need töötavad täie auruga seetõttu, et süüakse palju süsivesikuid. Kui ma oleksin järginud nõuandeid, mida sain arstidelt, õdedelt ja dietoloogidelt, ei oleks mul täna, 11 aastat hiljem, enam üldse enda insuliiniproduktsiooni järel. Värskelt diagnoosi saanul kulub 1-2 aastat, et hävitada viimased vähesed isnuliini tootvad rakud. Siis jäävad süstid ja pump kogu ülejäänud eluks. Mina valisin oma tee ja vähendasin drastiliselt süsivesikute söömist ja lõpetasin sel moel oma pankrease kahjustamise. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei süüdista meditsiinipersonali. Kogu personal on olnud imeline ja tõeliselt tubli. Nad on õppinud palju aastaid ja on saanud õpetust, mis on olnud ajakohane. Aga diabeediuuringutes ja toitumisõpetuses on vahepeal toimunud ekstreemsed muutused. Aga kahjuks ei kehti enam see, mida pikka aega on peetud ohutuks. Kahjuks usun ma, et tänaseni saavad värskelt diagnoosi saanud diabeetikud totaalselt valesid toitumissoovitusi, mis tapab vähesed järelejäänud insuliini tootvad rakud ja viib diabeetikud raskesti hallatava ja heitliku diabeedi rüppe kogu ülejäänud eluks. Üks põhjus, miks selle blogi siin tegin, ongi oma teadmiste ja kogemuse jagamine diabeedist. Eriti selleks, et jõuda värskelt diabeedi diagnoosi saanuteni ja päästa neid enne kui on liiga hilja. Kõik inimesed peaksid sööma LCHF reeglite järgi, aga eriti just diabeetikutel on sellest palju võita, sest sellega on veresuhkrut palju lihtsam hallata.

NB! Kui oled diabeetik ja tahad testida LCHF-i, siis ole väga tähelepanelik insuliinikogustega. Sa hakkad vajama märgatavalt väiksemaid insuliinikogused ja pead algul sagedamini oma veresuhkrut mõõtma. Räägi oma arstiga enne kui toitumist muudad. Võite ka mulle kirjutada kui teil on küsimusi: andreas@mdot.se (rootsi või inglise keeles – Ü.R.).

Tänaseks olen ma, niisiis, elanud diabeediga 11 aastat. Ma pole mitte kunagi olnud paremas vormis kui nüüd. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Mu diabeet on ekstreemselt kergesti hallatav ja ma vaevalt üldse tunnen ennast diabeetikuna. Samas käin oma diabeedi diagnoosi kiiresti välja argumendina neil juhtudel kui mulle pakutakse torti või toitu mida muidu viisakusest ehk maitsekski. 🙂

Mille eest pean ma diabeedile tänulik olema?

Sel ajal kui diagnoosi sain ei olnud mu elu mingi tore. Sõin massiliselt kräppi ja jõin hulganisti Coca-Colat vaatamata sellele, et teadsin, mis on õige. Trenni ei teinud. Töötasin suitsustes halbades tingimustes Black Jack´i diilerina.  Transportisin Securitases väärtveoseid. Magasin halvasti. Panin üksjagu pidu. Elatasin ennast mõnda aega netipokkeriga.

Diabeedidiagnoos pani mind järele mõtlema ja ennast muutma. Hakkasin paremat toitu sööma. Hakkasin treenima. Otsisin ja leidsin oma esimese programmeerija töökoha, milleks olin ennast koolitanud. Kolisin paremasse elupaika. Kohtasin oma tulevast naist ja sain lapsed. Tegin oma firma. Jooksin poolmaratoni. Jooksin täismaratoni. Sain triatleediks ja läbisin Ironman´i. Tegin veel ühe Ironman´i. Õppisin enda kohta uskumatult palju. 11 aastat hiljem ei ole ma veel see, kes tahan olla. Aga ma olen palju lähemal. Täna tahan ma jätkata õppimist, aga ka õpetada ja inspireerida.

EDIT: Selle postituse kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu.

Avaldan oma vabas tõlkes Andy eduloo dr Andreas Eenfeldti kodulehelt: Jag har haft en fantastisk resa.

Mul on olnud fantastiline reis

Siin on minu reis LCHF-i maailmas. Loodan, et teised loevad seda ja saavad abi nii nagu minagi olen abi saanud lugedes teiste inimeste fantastilistest tervisereisidest.

16. juunil 2016 sain 2. tüüpi diabeedi diagnoosi, mu HbA1c oli 62, kolesterool 4,9, vererõhk 144/92 ja ma kaalusin kehamassiindeksi 30,2 juures 88 kilo. Mind saadeti koju kotitäie tablettidega (Metformiin ja statiinid) ning diabeedist rääkiva brožüüriga. On vist üleliigne mainida, et need polnud just mu elu parimad uudised. Nii ma siis võtsin oma tablette ja lugesin oma brožüüri, mis soovitas, et jätkaksin suure hulga süsivesikute ja maiustuste söömist.

Otsustasin teha natuke uurimistööd ja leidsin varsti hulganisti informatsiooni internetist, nii head kui halba kui vastuolulist. Ma leidsin Ditch The Carbs, Michael Mosley Blood Sugar Diet´i, Karen Thompsoni Sugar Free ja need juhatasid mu mitmete teiste lehtede juurde nagu Diet Doctor (Andreas Eenfeldt), professor Tim Noakes, professor Roy Tailor, doktor David Unwin, Emily Maguire, doktor Ted Naiman ja doktor Aseem Malhotra. Kõigil neil fantastilistel inimestel on kodulehed ja sotsiaalmeedialehed, mis räägivad toidust ja treeningust ja LCHF-ist või vahemeredieedist, mis võivad su tervist parandada.

Peale mõningast kodulehtede ja twiitide lugemist otsustasin anda LCHF-ile võimaluse. Lõpetasin leiva, pastaroogade, kartuli ja riisi söömise ja alustasin rohkemate köögiviljade ning natukese puuviljadega (marjad, õun, pirn). Katsetasin mõningaid retsepte Ditch The Carbs lehelt. Alustasin ka treeningutega, jalutasin 30 minutit päevas. Üsna varsti hakkasin kaalus alla võtma ja tundsin ennast aina paremini. Komponeerisin oma menüüd kokku saades inspiratsiooni raamatust Karens book Sugar Free, Libby kodulehelt Ditch The Carbs, Andrease Diet Doctorilt ja Michael Mosley veresuhkruraamatust.

Naudin nüüd võid, mune, juustu ja täisrasvast jogurtit, koort ja pähkleid ja langetan kaalu

Viimase kolme kuu jooksul on mu toiduvalmistamine andnud huvitavaid tulemusi, mõned asjad maitsevad tõeliselt hästi, samas teised on tõeline katastroof (see oleneb rohkem minust endast kui retseptidest). Ma armastan lillkapsariisi ja naudin võid, mune, juustu ja täisrasvast jogurtit, koort ja pähkleid ning kaal langeb. Pere ja sõbrad on väheke segaduses. Olen rohkem treenima hakanud ja pühendan ennast kõrge intensiivsusega trennile saades inspiratsiooni Joe Wicksilt (vabalt youtube´is saavadal). Tema 15-minutilised seansid on fantastiliselt lõbusad.

Nüüd on 24. september ja tulin just oma regulaarselt kolme kuu taguselt arstlikult läbivaatuselt, et kontrollida tervist. Tulemused on fantastilised! Mu HbA1c on nüüd 39, kolesterool on 3 peal (LDL 1,3 ja HDL 1,3). Kaalusin 75 kilo ja mu kehamassiindeks on 25,6. Läbivaatusel otsustati, et pean statiinidega jätkama. Metformiini võtan nüüd ainult ühe tableti ja mu vererõhk on 131/84. Mina ja mu diabeediõde oleme jõudnud kokkuleppele, et ideaalkaal peaks olema 70 ja otsustasime määrata uuesti HbA1c kolme kuu pärast. Üritan oma vererõhku veelgi madalamale saada, alustan qigongi ja mindfullness´iga.

Olen viimase kolme kuuga teinud fantastilise reisi. Ma pole mingi pühak, sestap olen joonud punast veini ja söönud mõned ruudud 85%-list tumedat šokolaadi selle kolme kuu jooksul (aga mitte iga päev!).

Olen leidnud internetist toetava ja elavdava foorumi, kus jagatakse retsepte ja uuringuid ning räägitakse viimastest arengutest LCHF-i ja diabeedi vallas. Mul on õnnestunud näha The Big Fat Fix´i ja The Fixing Dad´i (Anthony ja Ian Whittingtoni dokumentaalfilmid 2. tüübi diabeedist) ja olen äsja vaadanud ka doktor Chris van Tullekeni kaheosalist programmi – The Doctor Who Gave Up Drugs. Ootan huviga oma tervisereisi järgnevaid kuid. Detsembris annan proovid, et näha kuidas arengud on, aga seni tahan öelda suure tänu LCHF-liikumisele ja arstidele, kes toetavad ja uurivad seda elustiili. Nagu Albert Einstein kord ütles “Probleemi ei saa lahendada sama mõtteviisiga, mis selle tekitas.”

Jätka blogimist ja twiitimist!

Andy

P.S. Kirja kommentaariks ütlen, et diabeetikud ei peaks siiski suhkrurikkaid õunu ja pirne sööma nagu Andy esialgu tegi, need ei ole paraku low carb ja mõjutavad veresuhkrut liiga palju. Marjad on hea valik. Ka hämmastab mind nii madala kolesteroolinäiduga statiinide määramine, aga kui arst on nii otsustanud, siis pean vist ütlema, et mis mina ka sellest tean. Viited lehtedele, mis Andyt aitasid, otsisin ise välja, et huvilised saaksid sealt tarkusi ja inspiratsiooni koguda. Andy lugu on selles mõttes päris tavaline, et 2. tüüpi diabeetik, kes oma menüüst suhkrud ja tärklised välja jätab, jõuab reeglina sama tulemuseni, kolme kuu keskmine veresuhkur langeb märgatavalt. Tõin Andy loo siia põhiliselt nende netilehtede pärast, kust ta abi sai.

Avaldan ühe loo Rootsi arsti Andreas Eenfeldti blogist www.kostdoktorn.se, enda vabas tõlkes. See on esialgu gestatsiooni diabeedi ja hiljem 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanud Jenniferi kiri Eenfeldtile.

Hea Andreas,

Minu nimi on Jennifer ja ma olen oma elu muutnud tänu sinule, su kodulehele ja toitumissoovitustele! Alustasin LCHF-iga tänavu veebruaris (2016) ja isegi kui ma pole veel eesmärgini jõudnud, olen ma saavutanud nii palju, et tahan jagada oma lugu sinu ja kõigi teistega.

Avastasin, et mul on diabeet, poole raseduse pealt. Ootasin kaksikuid ja nad olid natuke liiga suured, mistõttu mind uuriti ja leiti, et mu olukord oli täpselt diabeedi piiri peal. Kui ma vaid oleks juba tookord teadnud Diet Doctorist ja LCHF-ist.

Sain kõikvõimalikke toitumissoovitusi, enamus neist soovitasid süüa rasvavaest toitu, palju riisi ja pastat, pidin ainult mõõtma oma veresuhkrut. Ükskõik, mida ma tegin, olid mu suhkrud megakõrged peale iga toidukorda.  Isegi kui ma järgisin soovitusi ülima täpsusega.

Kui nüüd hüpata sellesse aega, kui lapsed olid ära sündinud, siis sain ma teada, et pean andma uuesti proovid kontrollimaks, kas diabeet on alles või mitte. Võimalus oli 50/50. Andsin vereproovid 2010. aastal ja kuna ma ei saanud mingit tagasisidet, arvasin, et probleem on minevikku jäänud.

Tänavu jaanuaris kaalusin 114 kilo, iga kuuga hiilis mõnisada grammi juurde. Tundsin ennast suurema osa ajast halvasti, iga väiksemgi külmetus arenes kurjaks viiruseks. Olin väsinust väsinum. Olin kogu aeg janune ja tundsin ennast tõeliselt kuumana. Kõige raskem oli leida jõudu selleks, et hoolitseda oma aktiivsete kaksikutest poiste eest.

Niisiis ma läksin arsti juurde ja andsin seal paastuvereproovi. Tulemus oli nii katastroofiline, et arst ei uskunud, et olen paastunud! Peale veel kolme vereproovi käisin arsti juures, kes pani mulle 2. tüüpi diabeedi diagnoosi. Aja jooksul olin teinud natuke uurimistööd ja leidnud sinu kodulehe. Läksin arsti vastuvõtule olles valmis vastuseisuks, aga mul oli õnne. Mu arstil oli tütar, kellel oli samuti diabeet ja sain soovituse ignoreerida riiklikke toitumissoovitusi ja selle asemel järgida LCHF-i (vähe süsivesikuid, palju rasva). Igatahes Metformin kirjutati mulle välja.

Kolm kuud hiljem olin ma kaotanud kaalust 19 kilo ja vereproovid näitasid, et mu suhkrud on normaalsel tasemel, ei olnud enam diabeedivahemikus! Lõpetasin Metforminiga ja püsisin oma menüü juures.

Nüüd on sellest möödas kaheksa kuud kui alustasin LCHF-iga ja ma olen kaotanud kaalust 41 kilo. Võin kanda oma “peenikese mina riideid” ja räägin kõigile su kodulehest. Paljud on minuga samale rongile hüpanud. Ma ei pöördu mitte kunagi tagasi oma varasema elustiili juurde! Tunnen ennast suurepäraselt ja olen nii palju rõõmsameelsem, tervem ja aktiivsem. Mu toetav arst on nii uhke mu üle, et nimetab mind LCHF-i reklaaminäoks!!!!

Suur tänu kõige eest, mida sa teed teiste aitamiseks! See on hindamatu ja see päästab elusid.

Jennifer

P.S. Peame oma mehega tapaserestorani ja oleme paljud road muutnud LCHF-iks.

Tõlgin siia postituse ühest Rootsi sotsiaalmeediagrupist. Lugu ise on omapärane sellepärast, et inimene kirjeldab iseenda diabeedist paranemist ja räägib muuhulgas oma diabeetikust kassist. Minu jaoks on loomade diabeet täiesti tundmatu nähtus, ei ole sellega iialgi kokku puutunud ega ole ka kuulnud kedagi sellest rääkivat.

Otsisin internetist infot ja sain teada, et kui kassil diagnoositakse diabeet, siis esimese asjana soovitab loomaarst muuta kassi menüüd (ka Eestis!) – välja tuleb jätta kõik süsivesikud (väljaarvatud need, mis tulevad köögiviljast), lubatud ei ole mingid jahud ega suhkrud ja peamisteks energiaandjateks jäävad rasvad ja valgud. Ma ei tea, kas ka Eestis on saadaval spetsiaalsed toidud diabeediga kassidele nagu Rootsis on, aga toitumissoovitusi kassidele oskavad meiegi loomaarstid anda.

Kas pole imelik, et loomaarst annab niivõrd õigeid toitumissoovitusi kassile, aga inimese arst neist asjust justkui midagi ei tea, kinnitades diabeetikule, et süüa võib kõike? Rootsis on küll diabeetikute nõustamine ses mõttes muutumas, et aina enam on arste ja diabeediõdesid, kes soovitavad diabeetikule väga madala süsivesikutesisaldusega dieeti (alla 50g päevas), aga kuidas on meil Eestis?

Eva lugu:

Kui sain juulis diabeedi diagnoosi, soovitas mu arst vähendada menüüs süsivesikuid. Ka mu diabeediõel ei olnud midagi selle vastu. Kahju, et kõik ei saa selliseid nõuandeid oma raviasutustest!

Nüüd ütleb arst, et pean lõpetama ravimite võtmise (võtsin igal hommikul ühe tableti Metformini). Ta ütles muuhulgas, et oli liiga kärme ravimi väljakirjutamisega ja et ta poleks seda teinud, kui oleks teadnud, et olen nii tubli toitumise ja liikumisega. Ta oli tõeliselt üllatunud, et mu kolme kuu keskmine veresuhkur oli langenud 70-lt 39 peale – vaid kolme kuuga!

Ka mu kassil on diabeet. See diagnoositi tal üks aasta tagasi. Loomaarst soovitas kohe kassile väheste süsivesikutega menüüd, nii et ta saab nüüd diabeedi-kuivtoitu ja Mjau kassitoitu.

Teile, kellel on kassid, tahan väga soovitada Mjau kassitoitu. Selles ei ole mingit suhkrut ega teravilja, mida enamus kassitoite kahjuks sisaldavad. 

Eile loomaarsti juures käies saime teada, et me kassil on nüüd liiga madal veresuhkrunäit ja peame vähendama tema insuliinidoose. Arst ütles, et see on tänu õigele toidule ja liikumisele. Kass kohtleb ennast sama hästi kui ta “mamma” 😉

Palusin oma loo kirja panna Angelal, keda pean kogu oma lühikese nõustajakarjääri suurimaks rõõmustajaks. Olen Angelale väga tänulik, et ta on julgenud mu toitumissoovitusi järgida ja et ta on teinud seda väga targalt. 1. tüüpi diabeedi toiduga kontrolli all hoidmise kohta on äärmiselt vähe teadusuuringuid ja selle diabeediga on ilmselgelt ka eluks vajalik insuliini (ja süsivesikute) kogus inimesiti erinev. Kindel on, et low carb aitab!

Aga lugege ise, siin on Angela lugu:

Diabeetik võib süüa kõike! Seda kinnitas mulle palatikaaslane paar aastat tagasi, kui olin oma esimese raseduse ajal avastatud diabeedi tõttu haiglas uuringutel. Ja seda ei lükanud ümber ka endokrinoloog ega diabeediõed, kes toitumisalaseid soovitusi jagasid. See teadmine mulle meeldis, väga! Üsna traumeeriv oli end raseduse ajal kõikvõimalike nõeltega torkima hakata, aga vähemalt võisin kõike süüa.

Toitumissoovitusi jagati arstikabinetis samuti – süüa tihti, aga väikesemates kogustes. Päeva jooksul peaks olema 3 toidukorda ja vähemalt 2 vahepala (puuviljad ja leib jmt), et veresuhkur stabiilne oleks. Igaks juhuks ei hakka neid soovitusi siia detailsemalt kirja panemagi. Kasvas kõht, kasvas laps ja kasvasid ka insuliinikogused. Sain naha alla torkida nii pikatoimelist kui ka lühitoimelist insuliini – päevas keskmiselt 8 torget, lisaks veel surakad näppu, et veresuhkru taset mõõta.

Veresuhkur hüppas üles ja alla, liiga püüdlikult olin vahel liiga suure koguse insuliini süstinud ning kimbutasid ka hüpod, mis põhjustasid omakorda paanikahooge ja hirmu uinumise ees. Nüüd muidugi tean, et insuliini süstides on täpset vajalikku kogust äärmiselt raske määrata ning hüpod on paljude diabeetikute tihedad külalised. Mõõtsin veresuhkrut päev otsa ja öösel ka, panin endale äratusi, et kontrollida, kas olen ikka olemas veel. Jube aeg oli! Pärast lapse ilmaletoomist määrati mulle diagnoos – 1. tüüpi diabeet!

Nii ma siis süstisin ja mõõtsin veresuhkrut ja sõin hästi tublisti kõike – sest ma ju teadsin, et diabeetik võib süüa kõike, peab lihtsalt äärmise piinlikkusega veresuhkrutaset kontrollima ja kiirelt insuliinidoosidega reageerima. Tänaseks pean oma tolleaegset suhtumist pea liiva alla peitmiseks.

Ühel imelisel päeval juhtusin netiavarustes nägema paari suhkruvaba küpsetise retsepti. Mingi huvi nagu tekkis, aga samas oluliseks ka ei pidanud. Siis lõi minu Facebook´i sõbralistis olev Ülle mingi diabeediteemalise blogi. Lugesin esimesi postitusi ja tundsin kusagil enda sees, et tuleb end käsile võtta. Olevat ju iga haigus meile saadetud õppetund. Seega tuleb ka diabeediga mul mingil moel tegeleda. Blogisse lisandus postitusi ja minu tahe midagi ette võtta ja proovida aina kasvas. Sisimas teadsin algusest peale, et DIABEETIK EI TOHI KÕIKE SÜÜA!

Ja ühel veel imelisemal päeval kirjutasingi Üllele. Sain kohe esimesed soovitused ja hakkasin väga vaikselt neid ka järgima. Otsustasin kohe, et päevapealt ma seda kõike end tegema ei kohusta. See ilmselt ei olekski võimalik olnud, sest oma 28 eluaasta jooksul olin ikkagi omandanud teatud teadmised ja tõekspidamised, mida tuli nüüd kardinaalselt muuta. Uue elustiiliga tuli endale sobivas tempos kohaneda.

Minul möödus skeptiliselt vaid esimene nädal. Paljudest soovitustest vaatasin esialgu mööda. Näiteks ei tulnud minu puhul kõne allagi päevas 2 toidukorda või n-ö 8+16h süsteem. Mina tahtsin ikka palju näksida ja korralikult süüa. Nii ma ka esimene nädal tegin. Hommikul kohe 6 muna peekoniga pannile, kodujuustusalat tomatitega kõrvale, mitu vahepala ja toidukorda päevas. Mõne päeva möödudes jäi taldrikusse üha enam toitu järele ja nädala täitudes piirdusin 2 praemunaga ning sellegi järele tuli isu alles pärast kella 14 päeval. Õhtusööki serveerisin tavaliselt vaid abikaasale, sest ise küll veel midagi süüa ei suutnud. Iga päevaga laienesid toitumisalased teadmised ja menüüsse lisandus värvikamaid ja uusi roogasid. Ühel päeval viskasin kapist kõik nisu- ja suhkrutooted välja ja süda ei lubanud neid ka kellelegi edasi kinkida. Läbisin ka paastuperioodi, mil lihtsalt mitte midagi süüa ei suutnud. Kaal ja vööümbermõõt langesid vaevata. Rääkimata rasedusest jäänud lisakilode kaotamisest, hetkel olen oma täiskasvanuea parimas vormis. Enne Ülle soovituste järgi toitumist oli minu kehakaal 63kg, nüüdseks kaalun 54kg, enne rasedust ja diabeedi diagnoosi näitas mu kaal väga pikka aega püsivat 60kg.

Nüüd aga mõjust veresuhkrule. Juba paari kuu möödudes oli minu insuliinitundlikkus märgatavalt paranenud. Süstitavad ühikud jäid üha väiksemaks. Vereproovidest nähtus juba vähem kui kuu möödudes kõikide näitude paranemist – kilpnäärme ja neerude talitus, 3 kuu keskmine veresuhkur oli 8 pealt langenud 6,9 peale. Paar kuud ja proovisin päeva süstivabalt mööda saata, ka järgmise ja veel ja veel. Hommikused veresuhkrud olid 6 ringis, toidujärgsed 7-8. Aga ilma süstimata! USKUMATU! KUIDAS SEE VÕIMALIK ON!?!?

Aja möödudes sain aru, et midagi siiski logiseb ja päris ideaalseks ma oma näite ei saa. Siis arutasime asja taas Üllega ja leidsime, et 1. tüüpi diabeetikud, kes sama toitumise peal, süstivad enne ööund paar ühikut pikatoimelist insuliini (mis on võrreldes varasemaga ikka mõnusalt väikene kogus). Nüüd olengi nii teinud ning kõik tervisenäitajad on veelgi paranenud. Hommikused veresuhkrud jäävad 5 kanti, toidujärgsed on alla 7 ja 3 kuu keskmine veresuhkur on langenud 6,3 peale – seda taas vaid paari kuuga.

Lisaks on see toitumine muutnud mu ellusuhtumist, tõekspidamisi ja kogu vaadet elule. Nagu Ülle ütleb, et miski loksub peas ka paika. Enda vastu aus olla on äärmiselt oluline. Ülle soovitustest hakkasin tõelist kasu lõikama siis, kui toitumist RANGELT järgisin. Alles siis kadusid ära need suhkrust mõjutatud isud. Taipasin, et ma ei olnud aastaid päris nälga tundnud. Kui rangelt suhkruvabalt toituda, saabub näljatunne siis, kui organism tegelikult ka midagi vajab. Erinevalt suhkrust petetud isutundest, on siis rahulikult aega veel süüa teha ja toidukogus jääb väga mõistlikesse piiridesse.

Diabeetikute tujud ja meeleolu on samuti kõikuvast veresuhkrutasemest väga heitliku meelega. Suhkruvabana võin vabalt ka paar päeva söömata olla ja mu organism ei vea mind enam alt. Meeleolu püsib koos veresuhkruga stabiilne.

Selle müüdi lükkaks samuti suure hooga ümber, et tervislik toitumine on kulukas ja nõuab palju mässamist. Kui toitumist rangelt teha, siis kaovad ju isud. Varasema 5 korra asemel söön päevas 1-2 korda, toidukogused on meeletult kahanenud, lisaks on toidu valmistamine hulga lihtsam kui seda on kartulite ja pastaroogade või pärmitaigna tegemine. Uued retseptid on kusjuures hoopis maitsvamad. Isegi abikaasa kiidab! Olen õppinud köögivilju maitsestama ja nautima. Rääkimata enesetundest – nii hästi nagu nüüd pole ma end oma kehas küll varem tundnud, kindel see!

Rõhutaksin just RANGE suhkruvaba toitumise olulisust! Poolteist kuud tagasi käisin perega reisil ja ilmselt olin kogemata midagi mitte väga sobivat söönud, sest tekkisid isud. Oma veresuhkru taseme võin enne mõõtmist juba enesetunde järgi täppi panna, samuti selle, kas toit, mida söönud olen, oli sobiv või mitte. Sedagi tänu rangele soovituste järgi toitumisele. Nii ma siis sõingi pool pakki kummikomme ja mõtlesin, et täna lihtsalt süstin. See eksimus maksis pikalt kätte. Esiteks ei olnud see kummikommielamus üldse midagi erilist ja tagajärgedega – isude ja glükoositaseme kõikumisega – tegelesin veel järgmised kuu aega.

Olen Üllele paindliku ja mõistva suhtumise, tema teadmiste ja soovituste eest lihtsalt meeletult tänulik! Olen endale tänulik, et pea liivast puhtaks raputasin ja ausaks hakkasin. Head aega paanikahood ja hüpod, puhitsev kõht ja liigne kehakaal, kõikuvad meeleolud ja glükoositase, suhkrust ajupestud isud ning enesepettus!!! TERE TERVEM MINA!

Selle looga avan uue rubriigi Tervenemise lood. Sain loa avaldada rootslase Thomas Anderssoni lugu, mida ta jagas ühes Rootsi diabeetikute sotsiaalmeediagrupis. Lugu ise koos piltidega on siin lingis. Loodan, et see inspireerib ka kõige suuremat skeptikut.

Olen 57-aastane ja elan Stockholmi lähedal Bålstas. Noorena olin alati füüsiliselt aktiivne, mängisin jalgpalli, jäähokit, ujusin, käisin jooksmas jne, aga 1986. aastal, teel sulgpallimatšile mu tulevase naisega, murdsin jalaluu.

Terve aasta jooksul ei saanud ma enam tegeleda mitte ühegi füüsilist aktiivsust nõudva alaga. Samal ajal sõin edasi nii nagu olin seda kogu aeg teinud ega mõelnud üldse selle peale, et peaksin vähendama ka toidust saadavat energiahulka.

Sellest sai mu jaoks nõiaring. Mu kaal hakkas kasvama. Loobusin ennast kaalumast siis, kui olin jõudnud 115 kiloni millalgi üheksakümnendate keskpaigas.

Mul ei olnud õrna aimugi sellest, et muutusin aina enam insuliiniresistentseks (pehmelt öeldes polnud mul aimugi, et mingi sellise nimetusega asi üldse olemas on). 1999. aastal sain oma diagnoosi: “Sul on diabeet.” Arst teatas mulle, et see on haigus kogu eluks. Ta ütles, et seda haigust ei ole võimalik ravida, aga selle kõrvalmõjusid saab leevendada. Kõrvalmõjud võivad olla näiteks jala kaotus, nägemise kaotus, südameprobleemid, neerupuudulikkus jne. Terve kaskaad haigusi…

Sain aja dietoloogi juurde toitumise planeerimiseks. Mind õpetati sööma taldrikureegli järgi. Seda ma tegingi, aga mu olukord ei muutunud paremaks. Aastal 2002 sain oma esimese diabeediravimi, Metformini. 2007. aastal alustasin insuliiniga.

Pärast 25 aastat insuliiniresistentsena ja 13 aastat diabeetikuna tuli muutus. Üks “sõna” – LCHF (low carb/high fat – vähe süsivesikuid/palju rasva. Ü.R.). Ja siinkohal ma tahan tänada kõiki teid, kes te jagate teadmisi LCHF-ist, Andreas Eenfeldt, Annika Dahlqvist, Sten-Sture Skaldeman, Mats Lindgren ja paljud teised. Ilma teieta ei oleks ma kunagi söandanud võtta vastu otsust loobuda oma ravimitest.

AITÄH AITÄH AITÄH!

Minu lugu, väljavõte päevikust:

1987: Hakkan kaalus juurde võtma >90 kg.
1994: Mõningal määral kõrgenenud veresuhkrunäit arstivisiidil samal ajal töökoha vahetusega.
1996: >115 kg
1999: Saan Diabeedi diagnoosi. Veresuhkur 18,5. Glükohemoglobiin (HbA1c 9,1). Saan soovituse süüa vastavalt riiklikele toitumissoovitustele.
2002: Alustan Metforminiga.
2003: Alustan kaalukorrigeerimisravimiga (Reducil), et kaalust alla saada. Kaal langeb 100,4-ni.
2003: Osalen “meditsiinilises uuringus”, mille viib läbi Glaxo Smith Kline koostöös mu arstiga, Muraglitazar kombineeritult Metforminiga.
2004: 112 kg. Mind eemaldatakse hindamisest “puuduliku glükeemilise kontrolli tõttu” (!). HbA1c 8,3.
2004: Hakkan võtma vererõhualandajaid, sest nendel olevat neere kaitsev efekt.
2004: Alustan statiinidega, sest mu üldkolesterool on diabeetiku jaoks liiga kõrge (pS-kolesterool 5,1).
2004: Hakkan taas kasutama Reducili, et kaalust alla saada.
2004: Osalen uues ravimitestimises, koodnimega MK-0431.
2005: Uuring lõpetatakse, Reducili doosi suurendatakse ja samuti vererõhualandajaid. Kaal 102,5 kg.
2005: Osalen uues ravimitestimises “Treat-to-target”-uurimuses. Taas Glaxo Smith Kline.
2005: Seni pole Reducilil mingit efekti. Proovime selle asemel Xenicali.
2005: Xenical ei tööta. Taas kaalutõus, 108 kg.
2007: Alustan järjekordse ravimiga, et saaksin kaalust alla. Accomplia.
2007: Alustan insuliiniga, 10 ühikut õhtul.
2008: Accomplia mõjub. Langetan kaalu 92,7 kg-ni.
2008: Accomplia eemaldatakse müügilt. Ravimil on ohtlikud kõrvalmõjud.
2009: Saan jälle Reductili. Kehakaal 100 kg.
2010: Reductil eemaldatakse müügilt. Ravimi puhul on täheldatud ohtlikke kõrvalmõjusid.
2010. Jälle üle 100 kg.
2010: Vererõhk hakkab üles hüppama. 168/91 (päevane) ja 151/84 öine. Uued vererõhualandajad.
2010: Statiinikoguseid suurendatakse, et kaitsta kõrge kolesteroolitaseme eest.
2010: Vererõhk surutakse ravimitega alla 151/85-ni päevaajal ja 122/70-ni öösel.
2011: Kahekordistan insuliinidoosi 24 ühikuni päevas.

Minu teekond tagasi

2012:
Jaanuar
Loen Expressenist ühest naisest, kes 53-aastasena alustas LCHF-iga ja sai diabeedist vabaks. Pean tunnistama, et olin skeptiline.
Veebruar
Hakkan sööma LCHF-i järgi. Pärast ühte ööpäeva olen sunnitud vähendama insuliinidoosi 10 ühikuni. Pärast veel ühte ööpäeva pean insuliinist loobuma. AINULT KAKS PÄEVA.
Märts
Kehakaal langeb 90 kiloni. Lõpetan ka ülejäänud diabeediravimite võtmise.
Aprill
Lõpetan kolesterooliravimite võtmise. VASTUPIDISELT OMA ARSTI SOOVITUSTELE!
Lõpetan vererõhualandajate võtmise. VASTUPIDISELT OMA ARSTI SOOVITUSTELE!

Mis mu keha sees toimus?

Pärast üleminekut LCHF-ile stabiliseerusid kõik mu metaboolsed näitajad, isegi kui triglütseriidid läksid algul üles, hiljem need langesid.

Ja mis juhtus väljaspool?

Mu arst tegi kõik selleks, et panna mind kaalu alandama ja sel moel juhtida mu diabeet õiges suunas. Aga prioriteedid olid valed. Kui ravida ennast seestpoolt, muutub ka väline külg. Toidust sai minu ravim. LCHF.