Küpsetasin täna kukleid kahe erineva jahuga – esimesele portsule panin pool mandli- ja pool kookosjahu ja teisele taignale ainult kookosjahu. Muud komponendid olid samad ja kuklid tulid üsna sarnased, väikese maitseerinevusega. Proovisin neile seesamiseemneid ka peale panna, aga tainas oli nii tihe ja sile, et seemned hästi ei haakinud.

LIHTSAD KUKLID

2 muna
3 dl hapukoort
2 dl mandlijahu ja 2 dl kookosjahu (või ainult kookosjahu 4 dl)
2 spl fiberhuski
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

Sega muna ja hapukoor kokku. Kuivad ained sega eraldi nõus ja vala siis muna-hapukooresegule. Taigen läheb liigutades tasapisi paksemaks, viimaks on selline, et saab kenasti kuivade käte vahel pallikesi veeretada. Küpseta 180 kraadiga algul 20-25 minutit tavalisel režiimil ja lõpetuseks 5 minutit pöördõhuga, et kuklid parajalt pruunid jääksid. Ühest taignakogusest saab 12 väikest kuklit.

Küpsetusaeg oleneb ahjust, ma ei tea mis värk me ahjuga on, et saiad enam muidu pealt pruuniks ei lähe kui peab pöördõhuga üle laskma. Võibolla iga ahjuga see polekski vajalik.

 Siin pildil on kookosjahuga versioon, need jäid veidi heledamad. Mandli- ja kookosjahuga kuklid on ülemisel pildil.

Kõige mõnusamad on need saiad ahjust tulnuna, kui saab tulise kuklipooliku peale lõigata tüki värsket võid.

Mulle meeldib see versioon rohkem, kus mandlijahu sees on. Kookosjahud on ka väga erinevad, täna kasutasin ühte jämedama jahvatusega jahu, mis eriti süsivesikuvaene. Võibolla peenema jahvatusega kookosjahu tuleks vähem panna, sest need kipuvad taigna liiga kuivaks tegema. Katsetamise asi. Igatahes võtan selle retsepti uuesti ette hiljemalt vastlapäeval, sest vahukoorekukliteks on need siin igati sobilikud.

EDIT: Ahh, mis siin ikka vastlapäevani oodata 😀

 Leidsin ühe rootslanna blogist seemnetega juusturataste retsepti, mis tundus nii ahvatlev, et kohe oli vaja järele proovida. Aga nagu mul kombeks on, kaldusin algsest retseptist üksjagu kõrvale.  Muudatused koostises tegid seda, et minu juusturattad näevad saiasemad välja ega vajunud ka ahjust võttes kokku nagu seal blogi piltidel tundub olevat juhtunud.

Kuna meile tulevad täna külalised, oli just paras hetk suuremahulisteks taignakatsetusteks, mis päädisid nelja ahjupannitäie saiakestega. Esimesele taignale lisasin kõrvitsa- ja kanepiseemneid, mõlemaid ühe detsiliitri kahe panni kohta. Kanepiseemneid panna oli viga, tahtsin krõmpsuvaid, aga sain liiga kõvad asjad saia sees. Teisele laarile panin lisaks linaseemnetele kõrvitsa- ja päevalilleseemneid ja need jäid väga head.

SEEMNETEGA JUUSTURATTAD (kaks suurt ahjupannitäit):

6 suurt muna
6 spl toorjuustu (Piimameister Otto oma on väga hea)
8 dl riivjuustu
2 tl küpsetuspulbrit
4 spl psülliumit (või fiberhuski nagu algses retseptis)
2 spl linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
1 dl päevalilleseemneid
seesamiseemneid peale puistamiseks

Kõigepealt vahusta mune õige natuke, siis lisa toorjuust ja vahusta kuni toorjuust pole enam tükiline. Sega psüllium, küpsetuspulber ja seemned eraldi nõus ja lisa muna-toorjuustusegule. Kõige lõpuks sega sisse riivjuust. Tõsta lusikaga parajad portsud ahjupannile ja silu madalaks. Küpseta 200 kraadiga kõigepealt tavalisel režiimil 15 minutit ja seejärel mõni minut veel pöördõhuga, et juusturattad pealt kenaks pruuniks läheksid.

 Esimese laari tegin hirmus suured, aga kuna need ahjus hästi kerkisid, siis järgmised pannitäied vormisin nii, et iga pätsikese sisse läks ainult supilusikatäis tainast. Lusikaga on hea neid ka lamedaks siluda. Need väiksemad on ülemisel pildil.

 Esimese katsetuse suured juusturattad. Maitse on neil suurepärane. Neile, kes armastavad hommikuti võileibu süüa, aga teravilja süüa ei või, on need mu meelest ideaalseks asenduseks mistahes võileivakatte alla.

Originaalretseptis olid juusturattad tehtud ainult linaseemnetega ja peale oli puistatud seesamiseemneid. Sellises versioonis on palju vähem süsivesikuid kui minu omas ja see peaks ka diabeetikutele sobilikum olema. Seemnetega võib siin retseptis olla loominguline ja miks mitte katsetada ka erinevate pähklitega, kui tervis lubab neid süüa. Seemned võib muidugi siit retseptist üldse välja jätta, samas on need väga head kiudainete allikad. Nii lina- kui seesamiseemned tulevad seedetraktist tõenäoliselt täpselt samal kujul välja nagu nad sinna sisestati, mistap neis sisalduvaid süsivesikuid kartma ei pea 🙂

EDIT: Kuna mulle ei meeldi poolikuid pakke toiduaineid külmkappi seisma panna, muutsin retsepti nii, et saaks ostetud toorjuustu- ja riivjuustuportsud korraga hakkama panna: 400g toorjuustu, 200g riivjuustu, 8 muna, 6 spl psülliumit, 2 tl küpsetuspulbrit, 3 spl linaseemneid, 1 dl päevalilleseemneid, 1 dl kõrvitsaseemneid. Taignal peal laskma kümmekond minutit seista, et psüllium paisuks, siis küpsevad kohevad juusturattad. Sellisest kogusest taignast saab umbes 30 pätsikest.

 Viiendal katsel õnnestus mul viimaks küpsetada sellised seemneleivad, mis on kerged ja krõbedad ja sealjuures seisavad ka hästi koos. Pildil on need serveeritud pasteediga ja suitsuforelliga, mõlema leiva peal on ka mehine tükk võid 🙂

KRÕBEDAD SEEMNELEIVAKESED:
(kogus on arvestatud kahele suurele ahjupannile)

50g linaseemneid
200g chiaseemneid
200g päevalilleseemneid
100g seesamiseemneid
1 spl psülliumit
1,5 tl jodeeritud soola
6 dl kuuma vett

Sega seemned ja sool omavahel ja vala peale 6 dl kuuma vett (lisa vett osade kaupa, sest seemned paisuvad erinevalt ja võib juhtuda, et 6 dl-ga jääb liiga vedel). Tasapisi segades oota, kuni tainas parajalt paksuks läheb. Kata ahjupannid küpsetuspaberiga ja aja tainas pannidele laiali lusikaga vajutades. Lõika suure noaga sisse ruudud (näiteks 25 tk ühele pannile). Küpseta 180 kraadiga pöördõhuga ahjus algul ühelt poolt 15 minutit, siis võta pann ahjust välja ja keera leivad koos paberiga tagurpidi (kena hooga, muidu pudenevad laiali), võta paber ära ja küpseta veel 15 minutit.

 Selline näeb seemnesegu välja enne ahju panemist.

 Ruudud sees, valmis ahju minema.

 Küpsed leivakesed. Nagu ikka, on need kõige maitsvamad paksu kihi värske võiga, aga sobivad igasuguse tavalise leivakatte alla. Väga hea alternatiiv neile, kes armastavad võileibu süüa, aga teravilja selle veresuhkrut kergitava mõju tõttu süüa ei või. Neis leivakestes on imenduvaid süsivesikuid kokku kahe pannitäie peale 38 grammi, ühes leivaruudus seega umbes 0,76 grammi süsivesikuid. 4 leivakest, mis võiks olla ühe hommikusöögi jagu, annavad kokku umbes 3 grammi süsivesikuid.

Seemnetes on üldiselt süsivesikuid väga palju, aga pane tähele, et enamus neist süsikatest on kiudained, mis ei imendu. Näiteks chiaseemnetes on tavaliselt süsivesikuid 100 grammi kohta lausa 42 grammi, aga sellest 36 grammi on kiudained. Kasutasin täna leibade küpsetamiseks 200-grammist seemnepakki, mille ostsin Konsumist, ja selle paki peal seisab, et imenduvaid süsivesikuid on 100 grammi kohta ainult 2 grammi. Ka olid need chiaseemned hea hinnaga, makstes midagi alla 15€ kilo kohta kui tavaliselt on nende kilohind üle 30€.

Olen enda peal testinud, et seemneleivakesed, peaasi, et neis poleks teravilju, mu veresuhkrut üles ei löö, vaid vastupidi – kui lisan mõned leivaruudud oma päevamenüüsse, on paastuveresuhkrud hoopiski madalamad. Kiudaineterohked seemneleivad on väga head just seedimisele ja eriti soovitan neid süüa neil, kellel kipub probleeme olema kõhukinnisusega.

P.S. Psüllium ehk india teelehekestad (ka fiberhusk) on selline toiduaine, mida kodudes tavaliselt ei leidu ja mida saab osta ökopoodidest või internetist. Võid proovida küpsetada ilma psülliumita, aga vett kulub siis vähem ja pead ehk kauem ootama kuni chia- ja linaseemned “liimima” hakkavad.

Meie aia rabarberid on tänavu eriti kehvakesed peenikesed niisud, aga kannatavad siiski koorida. Eks nende aeg hakkab nüüd ka juba läbi saama, kasutasin veel viimast võimalust üks kook teha. Sama kooki võib küpsetada ka erinevate marjadega, varsti on järg maasikate käes ja siis on tikriaeg ja mustsõstarde ja ega polegi vahet, mida head selle koogi sisse panna.

Küpsetasin seekord kookosjahuga, mis on üsna magus, sellepärast põhjale üldse magustajat ei pannud. Kookosjahud on väga erinevad, mul oli üks eriti peenikese jahvatusega jahu, mis on ökopoest ostetud kiloses pakis, see võtab usinasti vedelikke sisse ja tainas jäi sellest hästi tihke. Süsivesikuid on selles jahus 22g sajas.

PÕHI:

100g sulatatud võid
2 muna
1 dl kookosjahu
1 dl pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit

Sega tainas kokku ja kata sellega koogivormi põhi ja servad.

TÄIDIS:
Rabarberid (mul oli 9 peenikest vart)
2 sl pulbrilist erütritooli ehk “tuhksuhkrut”
300g hapukoort
3 muna
4 sl erütritooli
vanilli
1 tl kaneeli

Laota tükeldatud rabarber vormi, puista üle erütritoolipulbriga, sega kokku ülejäänud ained ja vala rabarberite peale. Küpseb 200 kraadiga 1 tund.

Puistasin rabarberite peale kaks supilusikatäit erütritooli, aga pildilt tundub nagu oleks ei tea mis palju 🙂

 Vahukoor küll pildile ei tulnud, aga ütlen siiski ära, et meile meeldib kõiki hapukaid kooke süüa vahukoorega. Või siis mingi kohupiimakreemiga, ilma suhkruta muidugi.

EDIT: Sama kook pohladega:

 Küpsetasin kukleid, retsepti võtsin Kadi LCHF-kokaraamatust, kus need on leheküljel 134 õhuliste pofiberist kuklite nime all. Minul need kuklid nii väga õhulised ei tulnud ja pildi järgi näevad ka millegipärast krobelised välja, aga maitse on ilmselgesti sama.

50g võid
2 muna
2 dl rasvast jogurtit või hapukoort (mul oli hapukoor)
3/4 tl soola
2 tl küpsetuspulbrit
2 dl mandlijahu
1 dl pofiberit
2 sl fiberhuski
2 tl seesamiseemneid (originaalretseptis olid mooniseemned)

Sega kõik kokku (või sulata enne) ja lase taignal 5-10 minutit seista. Taignast saab 6 suuremat või 12 väiksemat kuklit, ma neid veeretama ei hakanud nagu raamatus õpetati, vaid tõstsin pallid kahe supilusikaga manööverdades pannile. Retseptis oli soovitus küpsetada 175 kraadiga 15-20 minutit, aga minu ahjuga jäi seda väheks. Keerasin peale 20 minutit küpsemist temperatuuri 200 peale ja hoidsin kukleid veel 10  minutit ahjus. Nii et katsetamise asi. Täitsa mõnusad tulid välja.