Autori ylle postitused

Meedia ja pöördumised

Artikkel, mida mitte keegi avaldada ei julgenud

44 kommentaari

Kirjutasin suvel artikli diabeetiku toitumisest ja pakkusin seda esialgu Maalehele, kes lubas ka kindlasti avaldada selle oma tervisekülgedel. Ootasin ja ootasin, et ilmub, kuni viimaks anti teada, et Maaleht on kontseptsiooni muutnud ja lõpetas terviselisa üllitamise. Peale seda on mu lugu mööda erinevaid toimetusi ringi kapanud ja isegi need, kes esialgu ütlesid, et avaldavad, on hiljem vabandanud, et peale endokrinoloogidega konsulteerimist nad seda siiski ei tee.

Kõige viimasena saatsin artikli Med24 toimetusse. Sain sealselt toimetajalt sellise vastuse: “Suur tänu põneva artikli eest! Oleme selle avaldamisest väga huvitatud, ent võtame enne veel sinna juurde ühe arsti kommentaari. Kui artikkel on üleval, saadan Teile selle lingi!” Rõõmustasin, et viimaks ometi jõuan oma sõnumiga arstide ja diabeediõdedeni, aga peale mitmete kirjade vahetamist nad viimaks siiski keeldusid mu lugu avaldamast. Olin saanud ühelt TÜ dotsendilt artiklile palju kriitikat (mitte sisulist, vaid ainult vormilist), mille kõik tunnistasin õigeks ja muutsin loo akadeemilisemaks. Kuna artikkel oli kirjutatud algselt Maalehele ja pidi jõudma tavalise lihtsa inimeseni, oli selles üksjagu emotsiooni. Pidin loost välja võtma ka viite siinsele blogile ega tohtinud kirjeldada ei enda ega ühegi diabeetiku kogemust väheste süsivesikutega menüül olles. Mulle heideti ette kallutatust ühe kindla toitumisviisi poole (LCHF, mis ainus diabeetikule sobiv söömisviis olenemata sellest, kuhupoole mina kallutatud olen). Olin täiesti kindel, et sellisel kujul nagu see artikkel nüüd siia kopeeritud on, sobib see ka arstidele lugeda anda, aga täna tuli toimetajalt äraütlemine: “Kuna meil ei ole hetkel antud artiklile lisada asjakohast arsti kommentaari, ei saa me seda artiklit meditsiiniportaalis avaldada.”

Ma pole mingi rumal inimene, saan ju aru, et keeldumise põhjus on muus. Olen Med24 kauaaegne lugeja, sellepärast tean, et sinna portaali on kõlvanud avaldamiseks isegi sellised asjad, mis sugugi teaduspõhised ei ole (näiteks mõne alternatiivmeditsiini propageeriva raamatu tutvustused), aga kui kirjutab arst, siis on sellised asjad sobivad. Mina olen teinud uurimistööd ja suudan oma väited teadustöödega põhjendada ja ometi ei avaldata mu lugu.

Küsisin täna endalt, kas ma olen solvunud? Tegelikult mitte. Aga ma olen kurb, et meie meditsiinisüsteem on nii tugevalt ravimipõhine, et seal töötavad inimesed takistavad teaduspõhiste toitumissoovituste jõudmist diabeetikuteni. Võin vaid loota, et ühel päeval on neil piinlik oma rumaluse või mõnel juhul ka kasuahnuse pärast.

Aga siin see lugu on:

DIABEEDI RAVI ALGAB TOIDULAUALT

Seoses tervisejuhiks õppimisega Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis uurisin, millist toitumisalast nõu antakse meie 2. tüüpi diabeetikutele. Trükised, mida perearstikeskustest ning haiglate ja diabeediliidu kodulehtedelt internetist leida võib, sisaldavad nõuandeid, mis sobivad tervele inimesele, diabeetikutel on aga neis soovitatud süsivesikute kogusega väga raske oma veresuhkrut kontrolli all hoida. Kõik infomaterjalid, mis meil Eestis diabeetiku toitumist käsitlevad, soovitavad, et 55 – 60% päevasest energiahulgast peab tulema süsivesikutest, seda väitis ka kuni viimase ajani kasutusel olnud 2. tüüpi diabeedi ravijuhend aastast 2008.

Tänased toitumissoovitused on aegunud

Viimase kümne aasta jooksul on tehtud ridamisi uuringuid, mis tõestavad, et 2. tüüpi diabeetikule on parim 20-50 grammi süsivesikuid sisaldav päevamenüü, mis tagab vere glükoositaseme languse, stabiilse suurte kõikumisteta veresuhkrunäidu ja ravimikoguste vähenemise ning hoiab eemal hüpoglükeemia ohu. Samas võime lugeda Eesti Diabeediliidu poolt alles möödunud aastal välja antud trükisest „Diabeetiku toiduvalik”, et sobilik on 235 grammi süsivesikuid päevas. Sama väljaanne soovitab vahepaladeks magusaid küpsetisi ja suhkrurikkaid puuvilju, mis peaksid olema diabeetiku menüüst täielikult välistatud. Ka meie haiglate diabeetikutele mõeldud menüüdes tuleb keskmiselt 50% päevaenergiast süsivesikutest, mis on umbes 250 grammi süsivesikuid päevas.

Diabeediravis on oluline hoida vere glükoositase normi piires, kuid kui inimene oma toitumist ei muuda, siis ravimikogused aastatega suurenevad, veresuhkrut on keeruline kontrolli all hoida ja sellega seoses suureneb tüsistuste tekke oht. Väga kiiresti muutuv veresuhkrunäit võib olla diabeetikule eluohtlik, sellepärast peab haige pidevalt jälgima söödud süsivesikute hulka ja sellest lähtuvalt reguleerima ravimikoguseid. Süües tavalist tervele inimesele soovituslike makrotoitainete suhtega toitu, tõuseb diabeetiku vere glükoositase peale söömist kõrgele ja vajab hoolikat ravimitega korrigeerimist. Süsivesikuterohke menüüga on diabeetikul väga raske hoida oma vere glükoosisisaldust stabiilsena ja kiiresti muutuvad veresuhkrunäidud tekitavad olukorra, kus haige peab päeva jooksul väga väikeste vaheaegade järel sööma. Kolm-neli söögikorda koos vahepaladega eeldavad sagedast insuliini süstimist, see omakorda hoiab organismi insuliinitaseme pidevalt kõrgel ja soodustab rasvumist. Insuliini üks roll organismis on liigse glükoosi salvestamine rasvana, sellepärast peaks ka iga ülekaaluline eelkõige tegelema just insuliinitaseme alandamisega. See ei ole aga võimalik, kui anname süsivesikutega pidevalt oma kehale rohkelt glükoosi.

20 – 50 grammi süsivesikuid – esmane meetod diabeedi ravis

Mitmed uuringud tõestavad, et süsivesikute vähendamisel menüüs on oluline roll diabeetiku elukvaliteedi parandamises ja ravi tõhustamises, samuti on sellisel toitumisel diabeeti ennetav mõju metaboolse sündroomi ravi kaudu. 2005. aastal avaldatud Jeff S Voleki ja Richard D Feinmani ülevaade metaboolse sündroomi ravist madala süsivesikutesisaldusega dieedi abil tõestab, et süsivesikute piiramine aitab langetada kehakaalu, parandada glükeemilist kontrolli, triglütseriidide, insuliini ja HDL-kolesterooli taset. On oluline märkida, et vähendatud süsivesikutega dieedi puhul ei täheldatud negatiivset mõju neerude funktsioonile. (1)

Tänavu aprillis avaldas The New Zealand Medical Journal ülevaate sellest, et madala süsivesikutesisaldusega dieet on diabeedi raviks taasavastatud (2). Sarnast dieeti kasutati peamise ravivahendina alates 1797. aastast kuni tehisliku insuliini leiutamiseni aastal 1921. Ka selles artiklis jõutakse järeldusele, et süsivesikute vähendamine menüüs toob kaasa vähenenud vajaduse veresuhkrualandajate järele. Tuuakse välja ka asjaolu, et rohkete süsivesikutega toitumise puhul ravimid, mis on mõeldud vältimaks hüperglükeemiat, halvendavad samal ajal glükeemilist kontrolli ja tekitavad hüpoglükeemiat. On tõestatud, et 2. tüüpi diabeet suurendab südameveresoonkonnahaiguste tekkeriski. Vähem tuntud on fakt, et südameveresoonkonnahaigused ennustavad tulevikus diabeeti haigestumist. Artiklis järeldatakse, et vähe on neid nähtusi, mis võiksid südamele ja veresoonkonnale veel halvemini mõjuda kui 2. tüüpi diabeet.

2015. aasta jaanuaris avaldas ajakiri Nutrition ülevaateartikli, mis tõi välja 12 olulist aspekti, miks vähendatud süsivesikutega toitumine diabeetikutele hea on (3). Artikkel on valminud 26 arsti ja teadlase koostööna, kes tegutsevad erinevates riikides üle maailma. Muuhulgas kirjeldatakse artiklis erinevaid käsitlusi sellest, mida peetakse madala süsivesikusisaldusega dieediks, lükates ümber väite, et 20-50 grammi süsivesikuid päeva kohta sisaldav dieet on ketogeenne, sest nii suurel hulgal süsivesikuid süües enamus inimesi ketoosi ei jõua (Samas on ketoos väga hea kaalu alandamiseks, sest keha võtab siis energia talletatud rasvast. Mitte segi ajada ketoatsidoosiga.). Artikkel tõestab, et 20-50 grammi süsivesikutega päevamenüü peaks olema esmane meetod diabeedi ravis.

Mida peaks diabeetik sööma?

Kümneid aastaid on keelitatud diabeetikuid sööma madala rasvasisaldusega dieeti, kuigi see ei ole toonud mõõdetavat tervisekasu. Rasvahirm on põhjendamatu ka seepärast, et rasvadel ei ole vere glükoositaset tõstvat efekti. Üks teadustöö aastast 2012 tõestab, et kuigi nii vähendatud rasvasisaldusega kui vähendatud süsivesikutega menüüd võivad mõlemad tuua kaalu langemise, on siiski just väheste süsivesikutega dieedil glükeemilist kontrolli parandav efekt. (4) Üks sarnane uuring sama tulemusega tehti juba aastal 2006. (5)

Selleks, et hoida oma menüüs süsivesikute hulk ühtlaselt madalal, soovitan järgida üht lihtsat reeglit – süüa ainult neid toiduaineid, milles ei ole rohkem kui viis grammi süsivesikuid saja grammi toote kohta. Diabeetiku toidulaual peaks olema eelkõige köögiviljad ning muna, kala, liha, rasvased piimatooted, pähklid, seemned ja marjad. Oma päevase energiavajaduse saab katta suurendades toidus rasva hulka, selleks on väga sobilikud või, oliiviõli ja kookosrasv. Küllastunud rasva ei tule karta, sest uuringud on tõestanud, et küllastunud rasvadel ei ole südameveresoonkonnahaigustega seost (6). Loobuda tuleb kõigest, mis sisaldab suhkrut ja tärklist, sealhulgas igasugusest teraviljast ja kartulist, aga ka suhkrurikastest puuviljadest. Üks peamine muudatus menüüs ongi see, et kõik kartul, makaron, riis, tatar jmt tuleb asendada köögiviljaga. Kuna põhitoiduks jääb sel moel köögivili, süüakse seda iga päev keskmiselt 400-600 grammi. Saades oma süsivesikud peamiselt köögiviljast ning lisades toidule parajal määral häid rasvu ning mõõdukalt valke, püsib vere glükoositase ühtlaselt madalal ja näljatunne eemal. Pikad söögivahed aitavad alandada organismi insuliinitaset ja on ühtlasi väga hea moodus veresuhkru madalal hoidmiseks, mis omakorda vähendab oluliselt diabeetiku ravimivajadust.

2. tüüpi diabeedi ravijuhend vajab toitumissoovitusi

Eestis kuuleb diabeedi diagnoosi saanu ühe esimese asjana, et süüa võib kõike. Samas on näiteks Rootsis juba mitmed arstid ja diabeediõed hakanud süsivesikuvaest toitumist oma patsientidele soovitama ja aidanud sellega mitmetel haigetel ravimitest vabaks saada. Mitte kõik diabeetikud ei vabane sel moel süües farmakoloogilisest ravist, küll aga on tavapärane, et ravimikogused oluliselt vähenevad ja rasvunud saavad lahti ülekaalust.

Leian, et on ülioluline panna teaduspõhised toitumissoovitused kirja ka meie 2. tüüpi diabeedi ravijuhendisse. Hetkel on meil diabeetikutele soovitatud süsivesikuterohke toitumine, mida järgides on raske vältida haiguse süvenemist. Iga 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanu teab, et ajapikku ravimikogused suurenevad, see on ääretult suur rahaline koormus riigile. Haigekassa eelarvedefitsiidi valguses näen siin ülisuurt kokkuhoiukohta, sest järgides oma organismile sobivat toitumisviisi, saab diabeetik lisaks paranenud enesetundele ka oluliselt vähendada enda ravimivajadust.

Ülle Raavel

Tallinna Ülikooli tervisejuhi eriala üliõpilane

Viited:

1. – Volek, J.S. & Feinman R.D. (2005). Carbohydrate restriction improves the features of Metabolic Syndrome. http://nutritionandmetabolism.biomedcentral.com/articles/10.1186/1743-7075-2-31

2. – Schofield, G., Henderson, G., Thornley, S., Crofts, C. (2016). Very low carbohydrate diets in the management of diabetes revisited. https://www.nzma.org.nz/journal/read-the-journal/all-issues/2010-2019/2016/vol-129-no-1432-1-april-2016/6850

3. – Feinman, R.D., Pogozelski, W.K., Astrup, A., Bernstein, R.K., Fine, E.J., Westman, E.C., Accurso, A., Frassetto, L., Gower, B.A., McFarlane, S.I., Nielsen, J.V., Krarup, T., Saslow, L., Roth, K.S., Vernon, M.C., Volek, J.S., Wilshire, G.B., Dahlqvist, A., Sundberg, R., Childers, A., Morrison, K., Manninen, A.H., Dashti, H.M., Wood, R.J., WortmanJ., Worm, N. (2015) Dietary carbohydrate restriction as the first approach in diabetes management: Critical review and evidence base http://www.nutritionjrnl.com/article/S0899-9007(14)00332-3/fulltext

4. – Guldbrand, H., Dizdar, B., Bunjaku, B., Lindström, M., Fredrikson, M., Östgren, C.J., Nystrom, F.J. (2012) In type 2 diabetes, randomisation to advice to follow a low-carbohydrate diet transiently improves glycaemic control compared with advice to follow a low-fat diet producing a similar weight loss. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3390696/

5. – Noakes, M., Foster, P.R., Keogh, J.B., James, A.P., Mamo, J.C., Clifton, P.M. (2006) Comparison of isocaloric very low carbohydrate/high saturated fat and high carbohydrate/low saturated fat diets on body composition and cardiovascular risk. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/16403234

6. -Patty W Siri-Tarino, Qi Sun, Frank B Hu, Ronald M Krauss.Meta-analysis of prospective cohort studies evaluating the association of saturated fat with cardiovascular disease. (2009) http://ajcn.nutrition.org/content/early/2010/01/13/ajcn.2009.27725.abstract#cited-by

Diabeetiku kogemus

Haigla diabeedimenüü on katastroof

Ajendatuna Rootsi arsti Andreas Eenfeldti postitusest, mis eksponeeris Kanada diabeetikutele serveeritud toitu ühes Kanada haiglas näitan, kuidas on meil. Eenfeldt nimetas seda katastrooftoiduks.

haiglatoit250d

Näide diabeetiku menüüst ITK-s, pildistatud tänavu sügisel. D250 märgib menüüd, milles on diabeetikule ette nähtud 250 g süsivesikuid päevas. Kui diabeetik sööb niisuguses koguses süsivesikuid, vajab ta suurel hulgal ravimeid, lisaks on tal raske hoida oma suhkruid stabiilsena, millega kaasneb suurenenud tüsistusteoht. Ja kui siit nüüd natuke edasi mõelda, siis lihtsalt ja selgelt väljendudes – andke diabeetikutele toitu, mis on neile sobilik ja hoiate meditsiinis kõvasti raha kokku! See mõte on nii lihtne, et peaaegu primitiivne, aga tõsiasi on see, et toiduga maksimaalselt hästi hallatud diabeet on kordades vähem kulukas kui tavatoidu ja rohkete ravimitega hallatud diabeet.

diabeetik250-001

itkmenyy

Kui seda toidupilti vaadata või haigla menüüd lugeda, on arusaadav, miks diabeetik, kes tahab oma suhkrud stabiilsena hoida, laseb endale kodust söögi tuua ja haigla oma ei puutu. Ma ei taha siin näpuga näidata ITK peale, sest kõigis meie haiglates on sarnased menüüd. ITK sattus pildile ainult tänu sellele, et üks diabeetik mulle sealt need fotod saatis. Neid pilte võiks teha ükskõik millises Eesti haiglas.

Eelmisel aastal õppisin ülikoolis dietoloogiat ja selles aines meile õpetati eridieete, muuhulgas ka haiglate diabeedimenüüsid. Meil ongi Eestis kehtestatud sellised reeglid, et diabeetikute menüüd on süsivesikurohked, kohati isegi rohkemate süsivesikutega kui tavatoit. Kehtestatud on neli erinevat diabeetikute dieeti ja need on 300g, 250g, 200g ja 150g süsivesikutega päeva kohta. On ilmselge, et sellised diabeedimenüüd pärinevad möödunud sajandist ja jääb arusaamatuks, kas tõesti meie meditsiinipersonali teadmised on jäänud samasse aega.

Tolles samas aines, kus meile kehtivaid diabeetikute dieete õpetati, tegin seminaritöö diabeetiku toitumise teemal ja kaitsesime selle ka koos ühe kaasõppuriga edukalt ära. Tõestasime mitmete teadustööde põhjal, et diabeetikule on parim kuni 50 grammi süsivesikuid päeva kohta, selle töö ülevaate ja lingi leiab ka siit blogist. Õppejõud, kes on üks meie riiklike toitumissoovituste koostajatest, pakkus mulle hiljem ka oma abi juhuks kui tahan need teadmised edasi anda 2. tüüpi diabeedi ravijuhendisse, aga kahjuks jäeti toitumissoovitused ravijuhendist hoopis välja.

Diabeetik, kes on tavatoidul olles aastaid mässanud ebastabiilsete veresuhkrutega, elanud hüpode hirmus ja pidanud nägema liigse insuliini süstimise tõttu aina kasvavat kaalunumbrit, mõistab, miks ütlen me haiglate diabeedimenüüde kohta katastroof. Need, kes kõik selle tänaseks selja taha jätnud ja väheste süsivesikutega menüül olles on viimaks saavutanud stabiilsed suhkrud ja ülihea enesetunde, ei taha enam iialgi tagasi nende kartulite, sepikute ja putrude juurde. Kahjuks on paljudele need teadmised tulnud liiga hilja ja nägemise kaotust, neerukahjustusi või neuropaatiat ei saa enam mitte kuidagi tagasi keerata. Eestis on 90 tuhat diabeetikut, kes on saanud meditsiinisüsteemist toitumise kohta nii halba nõu, et neid kõiki ohustavad tüsistused ja haigus ongi täpselt nii progresseeruv nagu meedikud kinnitavad. Aga see ei peaks nii olema, ei tohiks nii olla. Kuidas seda olukorda muuta?

 

Diabeetiku kogemus

Ära peta ennast!

7 kommentaari

Tänase ülemaailmse diabeedipäeva puhul tahan kirjutada 1. tüüpi diabeedist ja madala süsivesikutesisaldusega toitumisest. Madala süsivesikusisaldusega menüü all pean silmas päevast süsivesikute kogust, mis jääb kindlalt alla 50 grammi (edaspidi LCHF – low carb, high fat). Ei ole olemas paremat võimalust oma diabeedi kontrolli alla saamiseks, kui visates menüüst välja kõik suhkrud ja tärklised, saades veidi süsivesikuid vaid köögiviljast, rasvastest piimatoodetest, pähklitest, seemnetest ja marjadest.

Olen kogenud, kuidas Eesti emad lähevad endast välja, kui satuvad lugema soovitusi viia oma 1. tüüpi diabeetikust laps väheste süsivesikutega menüüle. Kommentaarid, mida olen neilt oma artiklitele saanud, võiks võtta kokku lühikese lausega: “Tapke sõnumitooja!” Pimesi usutakse, et on okei anda oma lapsele tavalist toitu, nii kartulit kui makaroni ja mis see üks jäätiski siis teeb, kui tehislik insuliin sellest tuleva glükoositulva maha suruda suudab. Aga see ei ole lahendus! Usutakse arsti ja diabeediõde, kes ei ole saanud toitumisalast haridust ja tundub, et on unustanud ka füsioloogia loengutes õpitud elementaarsed tõed vere füsioloogiast (väljendun karmilt, sest olukord on karm). Imestan alati, kas ei ole siis hoiatavaks näiteks need 1. tüüpi diabeetikud, kes lapsest saati samamoodi söönud tavatoitu ja täna, mõnel juhul vaid 20 aastat peale diagnoosi saamist, on kaotanud kas osaliselt või täielikult nägemise? Tunnen ise mitut sellist inimest siinsamas meie väikelinnas. Kurb, et nad on nii kaugele viidud. Kontrollimatuid veresuhkru kõikumisi on võimalik vältida ainult siis kui süüakse ravi toetava menüü järgi, LCHF peaks olema iga diabeetiku ravi alus. Sest insuliin ei ravi, vaid ainult haldab diabeeti, ravib toit.

Aga nüüd selle näite juurde, millest tahtsin rääkida. Näide on Rootsi diabeetikute FB grupist, kus on umbes 5000 liiget (EDIT: aastal 2017 on neid juba 10 346) ja kus LCHF toitumine on reegel, mitte erand. Seal grupis käib koos väga palju sellist rahvast, kes juba aastaid on vähese süsivesikusisaldusega menüül olnud, enamus neist, muide, 1. tüüpi diabeetikud.

Üks uus grupiliige kurtis oma postituses nii: “Kas siin leidub kedagi, kes on hirmul oma liiga madalate glükoosinäitude pärast või olen ainult mina selline? Palun nõu, kuidas seda vältida! Leian, et see on kestnud liiga kaua. Mu HbA1c on olnud vahemikus 90-100 juba 18 aastat. Mul on libre sensor (glükoosi monitoorimise süsteem), aga suhkrud on ikka kõrged. Olen katsetanud pumpa, aga ka see ei aita. Treenin regulaarselt, ei suitseta, ei joo, söön kindlatel kellaaegadel, aga mitte kunagi ei saa ma oma suhkruid alla 10 mmol/l. Mu ühele silmale on tehtud laseroperatsioon ja tundub täiesti lootusetu saada oma glükohemoglobiini alla. Ma ei julge uinuda kui õhtul on suhkur alla 7 mmol/l (mida ei juhtu mitte kunagi) ja sellepärast söön alati enne magamaminekut igaks juhuks midagi.”

Kuna postitusest tundus, et inimesel on paanikahäire ja kardab öist hüpoglükeemiat, hakkas ta seal foorumis saama soovitusi, mis esialgu toitumist ei puudutanud, vaid keskendusid kognitiivsele häirele. Kuni viimaks keegi küsis, et kas sööd ikka LCHF-i. Jah, vastas ta, juba ammu söön vähe süsivesikuid, aga ka see ei aita. Kui siis hakati uurima, et mida ta täpselt sööb, tuli välja, et menüüs on süsivesikuid väga suurel hulgal ja inimene ei ole endale selgeks teinud, mida LCHF tähendab. Kuna ta treenib palju, oli arst soovitanud tal puuvilju süüa ja seda ta ka rõõmsasti tegi.

Oma nn väheste süsivesikutega menüüd kirjeldas ta järgmiselt: “Hommikul söön ühe valguleiva juustu ja singiga, kohv, vahel chiapuding pähklite ja marjadega ja keedumuna. Vahepalaks võtan kaks korda päevas banaani/õuna või muud puuvilja (!). Lõuna ja õhtusöök on lõhe/kana/sealiha salati või köögiviljaga nagu brokoli, porgand jm ja natuke süsivesikuid nagu kartul ja riis(!). Ma ei söö neid palju, püüan võtta neid natuke, sest ma ei taha süüa ranget LCHF-i sellepärast, et teen trenni. Õhtuseks vahepalaks söön näkileibu (!). Nagu näete, mul on päris hea kontroll oma söömise üle….”

Puuviljad, näkileib, kartul, riis!!! Need on punane rätik diabeetiku veresuhkrule ja pole siis imestada, et inimesel on suhkrud pidevalt liiga kõrged ja ta on hirmul hüpoglükeemia pärast. Tuletan meelde, et hüpoglükeemia oht püsib väga suur mitte siis kui diabeetik hoiab oma suhkrud pidevalt ühtlaselt madalal LCHF-toiduga, vaid siis kui tehakse oma suhkrutele süsivesikutulvaga ameerikamägesid. Mida kõrgemale glükoos aetakse, seda madalamale ta kukub. Kogenud diabeetikud teavad, kui raske on süsivesikurohkel toitumisel timmida iga söögikorra juurde see õige kogus insuliini. Ja isegi kui suudetakse valida õiged insuliinikogused, ei saa rohke insuliini pruukimist pidada mitte kuidagi tervislikuks. Üha sagedamini areneb liigse insuliini süstimise tulemusena 1. tüüpi diabeetikutel välja ka 2. tüüpi diabeet.

Aga tagasi vestluse juurde. Kui ülaltoodud menüüd eksponeeritakse tarkade diabeetikute näoraamatugrupis, saab igaüks ilma arvutamatagi aru, et tegemist ei ole diabeetiku menüüga. Kui rohketele süsivesikutele menüüs tähelepanu juhiti, ütles postituse autor, et tema arst on tal soovitanud süsivesikuid süüa just sellepärast, et ta teeb trenni. Soovitus on ebaloogiline – miks laadida enda organismi glükoosi juurde, kui seda on seal niigi pidevalt liiga palju? Glükohemoglobiin 90-100 mmol/mol on ebanormaalselt kõrge, see on mitmekordselt üle normi, mis tähendab, et mingit glükoosi lisaks laadimist inimene saada ei tohi.

Ka mulle on tulnud nõuküsimisi treenimise asjus ja olen soovitanud noorel 1. tüüpi diabeetikul katsetada enne trenni süüa üks banaan. Aga see on ääretult individuaalne ja niisugune laadimine on vajalik ainult neil, kelle suhkrud on juba enne trenni madalad, eriti väga pikaks venivate treeningute puhul. Samas tean noort diabeetikut, kes raske paaritunnise trenni pärast ei hakka iialgi midagi ekstra laadima, sest pole selleks mingit vajadust. Meie kõigi organismis on glükoosivarud ja seda mitte ainult veres vaid maksas ja lihastes, kust veri oma koostise hoidmiseks niiöelda toidet võtab.

Toon näiteks ühe kommentaari samast vestlusest: “Ka mina teen rasket trenni, aga ei vaja selleks mitte mingisuguseid süsivesikuid. Olen sõitnud kaks Vasaloppet´it, üks kord tavalisel toidul ja teine kord LCHF toidul ja ma kestsin vaieldamatult paremini LCHF-iga, sest siis funktsioneerib keha nii nagu peab. See tuleneb asjaolust, et keha läheb rasvaküttele. Küsi julgesti nõu, me oleme siin sinu jaoks olemas.”

Ja veel üks kommentaar samast postitusest, tingitud sellest, et postituse autor ei tee vahet ketoatsidoosil ja ketoosil: “Kõige hullem on kiirelt langev veresuhkur. Stabiilse veresuhkruga tunned sa varakult ära, kui glükoos hakkab liiga madalaks minema. Siis piisab, kui sööd ühe muna või 1-2 dextrosoli. Ketoonid on täpselt samamoodi kehale kütuseks nagu glükoos. Kui veresuhkur läheb madalaks, saab keha kasutada ketoone, mis teeb seda, et madal veresuhkur ei põhjusta mingeid probleeme. Aga selleks, et ketooniküttele minna, peab püsima mõnda aega väheste süsivesikutega menüül, siis keha oskab ketoone kasutada. Armastan oma ketoone 🙂 “

Järgnes see, et postituse autor pani kommentaariumisse pildi oma glükomeetrist, kus näit oli ilus 4,7 mmol/l (samas kolme päeva keskmine kõikus 15 ja 3 vahel) ja kirjutas, et oli söönud ühe banaani ja magusa saiakese. Ei ole vaja olla selgeltnägija, et aru saada, kuidas sellise suhkrukoguse söömise peale nii ilus näit tuleb, selleks kulub mitu ühikut insuliini. Jne, jne… See on ohtlik käitumine, mille tulemusel tüsistused ei lase ennast kaua oodata (siinsel juhul nägemise halvenemine).

Ausalt öeldes on väga kurb lugeda, et inimene haldab oma diabeeti nii halvasti. Aga mulle meeldib, kuidas selles diabeetikute sotsiaalmeediagrupis üksteisele nõu antakse, kogemusi jagatakse ja mitte kunagi mitte kellelegi ei öelda ühtki halba sõna, vaid üritatakse kannatlikult aidata ka kõige raskema taipamisega natuure. Ja kogemusi on seal grupis tohutult, absoluutselt igast olukorrast ja erinevate diabeetide haldamisest, kommenteerivad ka diabeediõed, kes on endale diabeetiku toitumise üksikasjad selgeks teinud.

Kahjuks on nii, et mitte kedagi ei saa aidata, kui inimene ise ei taha oma tervise nimel muudatusi teha. Aga ma tahaks ikkagi ütelda – ära peta ennast! Ja ärge tapke sõnumitoojat!

EDIT 14.11.2017: Kuna 1. tüüpi diabeedil on väga mitu nägu, mõnel ei ole enam üldse enda insuliini järel, teisel natuke on, on süsivesikute hulk, mida diabeetik vajab või üldse süüa tohib inimesiti väga erinev. On täiskasvanuid, kes hoiavad oma suhkrud stabiilsed ketogeense toiduga, teised söövad kuni 50 grammi süsivesikuid päevas ja osad võivad endale lubada süsivesikuid isegi kuni 100 grammi, jagades need ühtlaselt läbi päeva. Lapsed vajavad süsivesikuid veidi rohkem, aga kui nad söövad nagu terved inimesed suurel hulgal suhkrut ja tärklist, on üliraske ja pigem võimatu glükoositaset stabiilsena hoida. Kuulsin hiljuti juhtumist, kus arst soovitas värskelt 1. tüüpi diabeedi diagnoosi saanud lapsele anda pagaritooteid, sest muidu ei saa piisavalt insuliini süstida. Kuidas on võimalik, et tänases Eestis, kus meditsiiniõpe on väga heal tasemel, jagab arst patsiendile tervist kahjustavaid soovitusi? Sellise nõuande järgi toimides on 10-15 aasta pärast tüsistused garanteeritud, ei ole ju Eestiski haruldane, et vaevalt 30-aastaseks saanud diabeetik on nägemise täielikult kaotanud. Ärge tehke seda endale ja oma lastele!

RETSEPTID - küpsetised

Moosikorvikesed

3 kommentaari

dsc_0019

Mehed on teinekord jubedad tüütused. Näiteks siis, kui toovad endale laupäeva hommikul poest värskeid saiakesi ja hakkavad neid sööma samal ajal kui mina parajasti köögilaua taga oma hilist hommikukohvi lõpetan. Sest teinekord ma tahaks ka. Õnneks on alternatiive, millega süsivesikute suhtes tundlikud natuurid ka maiustada võivad.

MOOSIKORVIKESED

100 g võid
4 muna
3 spl erütritooli
1 dl kookosjahu
1 dl pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit
vaarikatoormoosi või mingit muud suhkruta moosi või marju korvikeste täiteks

Sulata või, vahusta või hulka kõigepealt erütritool (või näiteks stevia) ja seejärel munad. Sega kuivad ained eraldi nõus omavahel kokku, vala jahud munasegusse ja mikserda kõik taignaks kokku. Paiguta taigen muffinivormidesse selliselt, et jääksid seest õõnsad korvikesed. Küpseta 200 kraadiga 15 minutit. Jahtunud korvikesed täida moosi või marjadega. Eriti mõnus oleks neile peale panna ka natuke vahukoort või miskit toorjuustukreemi.

Sellest taignakogusest saab 12 korvikest. Mul kerkisid korvikesed ahjus nii jämedaks, et pidin neile moosi jaoks teelusikaotsaga augud sisse uuristama. No tegelikult ma sõin need keskelt tühjemaks, sest igavesed mõnusad küpsetised on need ka ilma moosita 🙂

EDIT: Teine katse tuli juba palju parem. Peab ikka taigna korralikult mööda vormi ääri laiali vajutama, siis on ka peale kerkimist kausikese kuju alles.

dsc_0025

dsc_0027

Meedia ja pöördumised

Arvamusartikkel ravikulude kokkuhoiust

3 kommentaari

Kuna Eesti Päevalehe ja Delfi ühises veebis ilmus täna mu artikkel ravikulude kokkuhoiust targa söömise läbi, tunnen, et peaks nagu siin blogis ka midagi ütlema.

Kes mu blogi postitustega tuttav on ja ehk isegi on lugenud siia lingitud teadustöid, see teab, et ma ei ole mingi soolapuhuja. Ka ei saa ma oma diabeediteemalistest kirjutistest mingit majanduslikku kasu ning olen täielikult sõltumatu mistahes ravimi- ja muudest diabeedi valdkonda mõjutavatest firmadest. Kahju, et toimetus mu artikli juures nõustajaks ristis, sest ise kirjutasin enda tiitliks Tallinna Ülikooli tervisejuhi eriala üliõpilane. Arvamuslugudega on selline asi, et neid võib kirjutada igaüks, sellepärast oleksin tahtnud, et mu seos tervisevaldkonnaga oleks olnud artikli juures mainitud.

Lugesin ka artikli juurde kirjutatud kommentaare ja mingeid üllatusi seal ei ole. Kõige tulisemad sõnavõtjad on alati 1. tüübi diabeediga laste vanemad ja mul väga-väga kahju on neist sellepärast, et toitumise asjus ei anta neile Eestis adekvaatset abi. Ma ei tea, kas meie maale saabub ükskord ka see päev, kui näiteks Dr Bernstein´i Diabetes Solution saab maakeelde tõlgitud? Ühte sellist teadusel ja pikal arstipraktikal põhinevat raamatut, mida võib nii 1. kui 2. tüüpi diabeetiku õpikuks nimetada, oleks meile hädasti vaja.

Tervenemise lood

Eva lugu

2 kommentaari

Tõlgin siia postituse ühest Rootsi sotsiaalmeediagrupist. Lugu ise on omapärane sellepärast, et inimene kirjeldab iseenda diabeedist paranemist ja räägib muuhulgas oma diabeetikust kassist. Minu jaoks on loomade diabeet täiesti tundmatu nähtus, ei ole sellega iialgi kokku puutunud ega ole ka kuulnud kedagi sellest rääkivat.

Otsisin internetist infot ja sain teada, et kui kassil diagnoositakse diabeet, siis esimese asjana soovitab loomaarst muuta kassi menüüd (ka Eestis!) – välja tuleb jätta kõik süsivesikud (väljaarvatud need, mis tulevad köögiviljast), lubatud ei ole mingid jahud ega suhkrud ja peamisteks energiaandjateks jäävad rasvad ja valgud. Ma ei tea, kas ka Eestis on saadaval spetsiaalsed toidud diabeediga kassidele nagu Rootsis on, aga toitumissoovitusi kassidele oskavad meiegi loomaarstid anda.

Kas pole imelik, et loomaarst annab niivõrd õigeid toitumissoovitusi kassile, aga inimese arst neist asjust justkui midagi ei tea, kinnitades diabeetikule, et süüa võib kõike? Rootsis on küll diabeetikute nõustamine ses mõttes muutumas, et aina enam on arste ja diabeediõdesid, kes soovitavad diabeetikule väga madala süsivesikutesisaldusega dieeti (alla 50g päevas), aga kuidas on meil Eestis?

Eva lugu:

Kui sain juulis diabeedi diagnoosi, soovitas mu arst vähendada menüüs süsivesikuid. Ka mu diabeediõel ei olnud midagi selle vastu. Kahju, et kõik ei saa selliseid nõuandeid oma raviasutustest!

Nüüd ütleb arst, et pean lõpetama ravimite võtmise (võtsin igal hommikul ühe tableti Metformini). Ta ütles muuhulgas, et oli liiga kärme ravimi väljakirjutamisega ja et ta poleks seda teinud, kui oleks teadnud, et olen nii tubli toitumise ja liikumisega. Ta oli tõeliselt üllatunud, et mu kolme kuu keskmine veresuhkur oli langenud 70-lt 39 peale – vaid kolme kuuga!

Ka mu kassil on diabeet. See diagnoositi tal üks aasta tagasi. Loomaarst soovitas kohe kassile väheste süsivesikutega menüüd, nii et ta saab nüüd diabeedi-kuivtoitu ja Mjau kassitoitu.

Teile, kellel on kassid, tahan väga soovitada Mjau kassitoitu. Selles ei ole mingit suhkrut ega teravilja, mida enamus kassitoite kahjuks sisaldavad. 

Eile loomaarsti juures käies saime teada, et me kassil on nüüd liiga madal veresuhkrunäit ja peame vähendama tema insuliinidoose. Arst ütles, et see on tänu õigele toidule ja liikumisele. Kass kohtleb ennast sama hästi kui ta “mamma” 😉

RETSEPTID - snäkid

Suvikõrvitsakrõpsud

dsc_0020-001 Pilti vaadates võib tekkida küsimus, et mis leiutised need siin siis nüüd on ja kas see peab söök olema 🙂 Need on suvikõrvitsakrõpsud, vägagi söödavad, ausõna!

Nägin internetis suvikõrvitsakrõpsude tegemise õpetust, kus mingi peene riiviga olid kettad lõigatud ja küpsetamisaeg ulatus isegi kahe tunnini. Mulle selline pikk ja peen nikerdamine ei meeldi, tahaks ikka kiiremini köögist minema saada. Ja see mul ka õnnestus – krõpsud said valmis ja aega õieti ei kulunudki.

dsc_0014-001 Korjasin paar päeva tagasi aiast viimased suvikõrvitsad, mis jäid parajasti nii peenikeseks, et tundusid snäkkide meisterdamiseks parajad. Viilutasin suvikõrvitsa kõige tavalisema juustunoaga, väga kiire töö ja kenad õhukesed rattad said sedasi. Segasin kausis suvikõrvitsaketaste hulka Extra Light oliiviõli ja uhasin peale Santa Maria BBQ & Grill Mesquite maitseainet. Light õli kasutan mitte vähemate kilokalorite tõttu, vaid sellepärast, et sellel on neutraalsem maitse, mis ei tungi läbi maitseainete esile.

dsc_0019 Laotasin maitsestatud suvikõrvitsarattad küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ja küpsetasin 180 kraadises pöördõhus umbes 20 minutit, keerasin siis ahju kinni ja jätsin krõpsud ahju kuivama.

Küpsetamisaega peab hoolega passima, et suvikõrvits kõrbema ei läheks. Maitsestamine on, nagu ikka, maitse asi – ma kaneeliga neid just ei segaks, aga erinevad piprad ja maitseainesegud on kindlasti sobilikud.

Ok, tunnistan, et suvikõrvitsast ei jää peale ahjust läbi laskmist just ülemäära söödavat osa järele, aga paar mõnusat õhulist peotäit snäkke saab küll. Mulle väga maitsevad. Ja kui oled diabeetik, siis pane tähele, et nende söömist su veresuhkur ei märkagi 😉

 

Tervenemise lood

Angela lugu

3 kommentaari

Palusin oma loo kirja panna Angelal, keda pean kogu oma lühikese nõustajakarjääri suurimaks rõõmustajaks. Olen Angelale väga tänulik, et ta on julgenud mu toitumissoovitusi järgida ja et ta on teinud seda väga targalt. 1. tüüpi diabeedi toiduga kontrolli all hoidmise kohta on äärmiselt vähe teadusuuringuid ja selle diabeediga on ilmselgelt ka eluks vajalik insuliini (ja süsivesikute) kogus inimesiti erinev. Kindel on, et low carb aitab!

Aga lugege ise, siin on Angela lugu:

Diabeetik võib süüa kõike! Seda kinnitas mulle palatikaaslane paar aastat tagasi, kui olin oma esimese raseduse ajal avastatud diabeedi tõttu haiglas uuringutel. Ja seda ei lükanud ümber ka endokrinoloog ega diabeediõed, kes toitumisalaseid soovitusi jagasid. See teadmine mulle meeldis, väga! Üsna traumeeriv oli end raseduse ajal kõikvõimalike nõeltega torkima hakata, aga vähemalt võisin kõike süüa.

Toitumissoovitusi jagati arstikabinetis samuti – süüa tihti, aga väikesemates kogustes. Päeva jooksul peaks olema 3 toidukorda ja vähemalt 2 vahepala (puuviljad ja leib jmt), et veresuhkur stabiilne oleks. Igaks juhuks ei hakka neid soovitusi siia detailsemalt kirja panemagi. Kasvas kõht, kasvas laps ja kasvasid ka insuliinikogused. Sain naha alla torkida nii pikatoimelist kui ka lühitoimelist insuliini – päevas keskmiselt 8 torget, lisaks veel surakad näppu, et veresuhkru taset mõõta.

Veresuhkur hüppas üles ja alla, liiga püüdlikult olin vahel liiga suure koguse insuliini süstinud ning kimbutasid ka hüpod, mis põhjustasid omakorda paanikahooge ja hirmu uinumise ees. Nüüd muidugi tean, et insuliini süstides on täpset vajalikku kogust äärmiselt raske määrata ning hüpod on paljude diabeetikute tihedad külalised. Mõõtsin veresuhkrut päev otsa ja öösel ka, panin endale äratusi, et kontrollida, kas olen ikka olemas veel. Jube aeg oli! Pärast lapse ilmaletoomist määrati mulle diagnoos – 1. tüüpi diabeet!

Nii ma siis süstisin ja mõõtsin veresuhkrut ja sõin hästi tublisti kõike – sest ma ju teadsin, et diabeetik võib süüa kõike, peab lihtsalt äärmise piinlikkusega veresuhkrutaset kontrollima ja kiirelt insuliinidoosidega reageerima. Tänaseks pean oma tolleaegset suhtumist pea liiva alla peitmiseks.

Ühel imelisel päeval juhtusin netiavarustes nägema paari suhkruvaba küpsetise retsepti. Mingi huvi nagu tekkis, aga samas oluliseks ka ei pidanud. Siis lõi minu Facebook´i sõbralistis olev Ülle mingi diabeediteemalise blogi. Lugesin esimesi postitusi ja tundsin kusagil enda sees, et tuleb end käsile võtta. Olevat ju iga haigus meile saadetud õppetund. Seega tuleb ka diabeediga mul mingil moel tegeleda. Blogisse lisandus postitusi ja minu tahe midagi ette võtta ja proovida aina kasvas. Sisimas teadsin algusest peale, et DIABEETIK EI TOHI KÕIKE SÜÜA!

Ja ühel veel imelisemal päeval kirjutasingi Üllele. Sain kohe esimesed soovitused ja hakkasin väga vaikselt neid ka järgima. Otsustasin kohe, et päevapealt ma seda kõike end tegema ei kohusta. See ilmselt ei olekski võimalik olnud, sest oma 28 eluaasta jooksul olin ikkagi omandanud teatud teadmised ja tõekspidamised, mida tuli nüüd kardinaalselt muuta. Uue elustiiliga tuli endale sobivas tempos kohaneda.

Minul möödus skeptiliselt vaid esimene nädal. Paljudest soovitustest vaatasin esialgu mööda. Näiteks ei tulnud minu puhul kõne allagi päevas 2 toidukorda või n-ö 8+16h süsteem. Mina tahtsin ikka palju näksida ja korralikult süüa. Nii ma ka esimene nädal tegin. Hommikul kohe 6 muna peekoniga pannile, kodujuustusalat tomatitega kõrvale, mitu vahepala ja toidukorda päevas. Mõne päeva möödudes jäi taldrikusse üha enam toitu järele ja nädala täitudes piirdusin 2 praemunaga ning sellegi järele tuli isu alles pärast kella 14 päeval. Õhtusööki serveerisin tavaliselt vaid abikaasale, sest ise küll veel midagi süüa ei suutnud. Iga päevaga laienesid toitumisalased teadmised ja menüüsse lisandus värvikamaid ja uusi roogasid. Ühel päeval viskasin kapist kõik nisu- ja suhkrutooted välja ja süda ei lubanud neid ka kellelegi edasi kinkida. Läbisin ka paastuperioodi, mil lihtsalt mitte midagi süüa ei suutnud. Kaal ja vööümbermõõt langesid vaevata. Rääkimata rasedusest jäänud lisakilode kaotamisest, hetkel olen oma täiskasvanuea parimas vormis. Enne Ülle soovituste järgi toitumist oli minu kehakaal 63kg, nüüdseks kaalun 54kg, enne rasedust ja diabeedi diagnoosi näitas mu kaal väga pikka aega püsivat 60kg.

Nüüd aga mõjust veresuhkrule. Juba paari kuu möödudes oli minu insuliinitundlikkus märgatavalt paranenud. Süstitavad ühikud jäid üha väiksemaks. Vereproovidest nähtus juba vähem kui kuu möödudes kõikide näitude paranemist – kilpnäärme ja neerude talitus, 3 kuu keskmine veresuhkur oli 8 pealt langenud 6,9 peale. Paar kuud ja proovisin päeva süstivabalt mööda saata, ka järgmise ja veel ja veel. Hommikused veresuhkrud olid 6 ringis, toidujärgsed 7-8. Aga ilma süstimata! USKUMATU! KUIDAS SEE VÕIMALIK ON!?!?

Aja möödudes sain aru, et midagi siiski logiseb ja päris ideaalseks ma oma näite ei saa. Siis arutasime asja taas Üllega ja leidsime, et 1. tüüpi diabeetikud, kes sama toitumise peal, süstivad enne ööund paar ühikut pikatoimelist insuliini (mis on võrreldes varasemaga ikka mõnusalt väikene kogus). Nüüd olengi nii teinud ning kõik tervisenäitajad on veelgi paranenud. Hommikused veresuhkrud jäävad 5 kanti, toidujärgsed on alla 7 ja 3 kuu keskmine veresuhkur on langenud 6,3 peale – seda taas vaid paari kuuga.

Lisaks on see toitumine muutnud mu ellusuhtumist, tõekspidamisi ja kogu vaadet elule. Nagu Ülle ütleb, et miski loksub peas ka paika. Enda vastu aus olla on äärmiselt oluline. Ülle soovitustest hakkasin tõelist kasu lõikama siis, kui toitumist RANGELT järgisin. Alles siis kadusid ära need suhkrust mõjutatud isud. Taipasin, et ma ei olnud aastaid päris nälga tundnud. Kui rangelt suhkruvabalt toituda, saabub näljatunne siis, kui organism tegelikult ka midagi vajab. Erinevalt suhkrust petetud isutundest, on siis rahulikult aega veel süüa teha ja toidukogus jääb väga mõistlikesse piiridesse.

Diabeetikute tujud ja meeleolu on samuti kõikuvast veresuhkrutasemest väga heitliku meelega. Suhkruvabana võin vabalt ka paar päeva söömata olla ja mu organism ei vea mind enam alt. Meeleolu püsib koos veresuhkruga stabiilne.

Selle müüdi lükkaks samuti suure hooga ümber, et tervislik toitumine on kulukas ja nõuab palju mässamist. Kui toitumist rangelt teha, siis kaovad ju isud. Varasema 5 korra asemel söön päevas 1-2 korda, toidukogused on meeletult kahanenud, lisaks on toidu valmistamine hulga lihtsam kui seda on kartulite ja pastaroogade või pärmitaigna tegemine. Uued retseptid on kusjuures hoopis maitsvamad. Isegi abikaasa kiidab! Olen õppinud köögivilju maitsestama ja nautima. Rääkimata enesetundest – nii hästi nagu nüüd pole ma end oma kehas küll varem tundnud, kindel see!

Rõhutaksin just RANGE suhkruvaba toitumise olulisust! Poolteist kuud tagasi käisin perega reisil ja ilmselt olin kogemata midagi mitte väga sobivat söönud, sest tekkisid isud. Oma veresuhkru taseme võin enne mõõtmist juba enesetunde järgi täppi panna, samuti selle, kas toit, mida söönud olen, oli sobiv või mitte. Sedagi tänu rangele soovituste järgi toitumisele. Nii ma siis sõingi pool pakki kummikomme ja mõtlesin, et täna lihtsalt süstin. See eksimus maksis pikalt kätte. Esiteks ei olnud see kummikommielamus üldse midagi erilist ja tagajärgedega – isude ja glükoositaseme kõikumisega – tegelesin veel järgmised kuu aega.

Olen Üllele paindliku ja mõistva suhtumise, tema teadmiste ja soovituste eest lihtsalt meeletult tänulik! Olen endale tänulik, et pea liivast puhtaks raputasin ja ausaks hakkasin. Head aega paanikahood ja hüpod, puhitsev kõht ja liigne kehakaal, kõikuvad meeleolud ja glükoositase, suhkrust ajupestud isud ning enesepettus!!! TERE TERVEM MINA!

RETSEPTID - soolased road

Sinepine ahjuliha zuudlite ja kukeseenekastmega

DSC_0168 Vahel juhtub nii, et mul õnnestub töölt mitu tundi varem jalga lasta. Suvisel ajal kasutan seda aega enamasti aiatöödeks või mööda metsi luusimiseks. Täna rassisin aias kuni vihm mu tuppa ajas, aga enne lükkasin ahju aeglaselt küpsema sealihakäntsaka. Kui on aega oodata, küpsetan liha ahjupotis. Ostan tavaliselt ühe paarikilose lihatüki, mille hõõrun kokku soola ja Inglise sinepiga, küpsetan klaaskaanega ahjupotis 180 kraadiga 3 tundi. Kaane all küpsetades pole vaja vett lisada. Sedasi läheb liha nii pehmeks, et on justkui see tänapäeval moodsaks peetud rebitav liha.

Liha kõrvale tegin zuudleid, aga seekord neid üle ei praadinud, vaid hoidsin lihtsalt mõni minut kuuma vee all ja siis nõrutasin ja vajutasin sõela sees suurema vee välja. Kuumade zuudlite hulka segasin mõne tükikese võid ja maitsestasin soolaga. Nii jäävad zuudlid mõnusalt krõmpsud.

Kukeseenekastme jaoks praadisin või sees tükeldatud (ja eelnevalt kuumutatud) kukeseened hakitud sibula ja küüslauguga. Praetud segu hulka lisasin hapukoort ja Hellmannsi rammusat majoneesi, natuke soola ja värsket tilli ja valmis oligi.

Kui sellise suure käntsu liha küpsetan, on ka paar järgmist õhtut söögiga muretu, sest jätkub mitmeks päevaks. Korjan iga paari päeva tagant peenralt suvikõrvitsaid ja leiutan muudkui erinevaid mooduseid, kuidas neid serveerida, et üksluiseks ei läheks. Lisaks zuudlitele on meie pere üks lemmikuid kartuli aseaineid küüslaugune suvikõrvits, mida teen nii, et hakin 3-4 küüslauguküünt peeneks, kuumutan küüslauku natuke pannil rohkes võis ja lisan siis suured suvikõrvitsatükid. Väga pehmeks ei ole vaja suvikõrvitsat praadida, krõmpsuvad tükid on kõige mõnusamad.

Kas pole ikka kena augustiaeg, kui aias ja metsas viljad valmivad? Eriti meeldib mulle, et sel aastaajal ei ole tarvis tihti poes käia, sest oma aiasaadustest ja metsaandidest saab igasugu ägedaid roogi teha. Meil on olnud järjest menüüs kuuseriisikad, puravikud, kollakad kukeseened ja harilikud kukeseened. Enamasti teen neist kastet köögivilja peale, aga mõnikord praen niisama võis. Magustoitu ma iga päev ei tee, aga täna oli vaaritamise tuju, sellepärast küpsetasin kookosjahust pannkooke. Sööme pannkooke vahukoore ja värskete pohladega.

Mida muud ikka nüüdsel ajal soovitada kui – inimesed, minge metsa!