Kui hakkasin seda blogi siin pidama, arvasin, et saan abiks olla eelkõige 2. tüüpi diabeetikutele ja 1. tüüp, kellest suur osa on elanud diabeediga lapseeast või varasest noorusest saati, on juba nii targad ja kogenud, et saavad iseendaga ideaalselt hakkama. Kahjuks on olukord täpselt vastupidine, saan ahastavaid kirju just 1. tüüpi diabeediga noortelt inimestelt, kes tavatoidul olles elavad pidevas hüpode hirmus, käivad öösiti külmkapi kallal, söövad pidevalt ja süstivad aina suuremas koguses insuliini. On ülimasendav lugeda 30-aastase diabeetiku lugu, kes oma 15-aastase diabeedidiagnoosiga on jõudnud sinnamaani, et varbad on tuimad ja nägemine kahjustatud, rääkimata üha halvenevatest neerunäitudest. Süsivesikurohkel menüül olles teeb veresuhkur suuri hüppeid ja tüsistused ei lase ennast kaua oodata.

Jätkan siia diabeetikute tervenemislugude tõlkimist, et kõik, kes te olete hädas oma veresuhkruga, leiaksite inspiratsiooni ja julgustust oma eluviisi muutmisel. Ja kui ma ütlen tervenemine, siis loomulikult ei tähenda see, et kui 1. tüüpi diabeetik hakkab sööma üliväheste süsivesikutega menüüd (rahvusvaheliselt tuntud kui LCHF), saab ta oma diagnoosist lahti. Kahjuks ei saa. Aga tervenemine tähendab palju enamat kui see, kas on diagnoos või ei ole diagnoosi. Tõlgin siia rootslase Andreas Liljenbergi loo tema blogist mdot.se, et näidata, mida 1. tüüpi diabeetiku tervenemine tähendab.

ROOTSI PARIM DIABEETIK

Diabeet – haigus, millele ma olen tänu võlgu.

31-aastaselt sain ma 1. tüüpi diabeedi diagnoosi. Mõned nädalad varem olin hakanud tundma suurenenud janu ja kurgu kuivust. Sperma oli muutunud venivaks. Nende kolme sümptomi peale hakkasin mõistma, et midagi on hullusti ja võtsin ühendust oma raviasutusega, kuhu mind järgmisel päeval proovide tegemiseks sisse võeti. Nende veresuhkrumõõtja ei tulnud mu kõrge suhkrunäiduga toime ja mind saadeti otsekohe erakorralise meditsiini osakonda. Mitte keegi midagi ei selgitanud ja läks üksjagu aega enne kui keegi Växjö haiglas põhjendas, mis toimub. Oletatavasti diabeet. Mind pandi diabeediosakonda, kuhu jäin neljaks ööpäevaks ja kus mulle jagati õpetust diabeedist, süstidest ja toidust. Mulle pakuti lühitoimelist insuliini, pikatoimelist insuliini, putru, leiba, piima, kartulit, riisi ja veel rohkem insuliini. Šokk hakkas mõne päeva pärast üle minema, aga harjumine viie-kuue insuliinisüstiga päevas võttis aega. Ma ei tahtnud sellega harjuda.

Juba sel ajal oli mul suur huvi toidu vastu ja olin ennast sel teemal harinud. Sel hetkel olid päevakorras aeglaselt imenduvad süsivesikud ja palju valku. GI oli kuum teema. Rasv oli jätkuvalt mõeldamatu. Mind õpetati sööma ja süstima sellisel viisil, mis mulle ei meeldinud. Tahtsin süüa vähem süsivesikuid ja saada vähem insuliini. Kui mind saadeti dietoloogi juurde, said nad üsna ruttu aru, et mul on kaasaegsem arusaamine toidust kui neil ja et ma ei vaja nende abi.

Viiendal päeval saadeti mind koju ja tundsin ennast üsna hästi. Mu kolm sümptomit olid kadunud, testisin seda kohe kui olin koju jõudnud 😉 Mingi aja jooksul tegin siiski nii nagu mulle oli räägitud. Sõin korralikud portsud kus üksjagu süsivesikuid ja süstisin igal toidukorral. Süstisin isegi igal hommikul Lantust, mis on pikatoimeline insuliin ja töötab läbi päeva hoidmaks veresuhkrut madalal. Torkisin ennast sõrme 10-15 korda päevas, et kontrollida veresuhkrut, mis võis märkimisväärselt muutuda. Seda pidin suutma pareerida õige koguse lühitoimelise insuliiniga.

Ma polnud sellega nõus. Ma ei tahtnud nõustuda nende süstidega. Kas selle vastu ei saaks midagi teha? Nagu tavaliselt, tahtsin ma ise mõelda mitte teha seda mida mul oli kästud. Tahtsin leida omad lahendused selle asemel, et teha nii nagu kõik teised. Millele toetudes nad saavad väita, et just nende lahendus probleemile on parim?

Üks süst päevas oleks parim. Miks mitte hoopiski tõsta seda doosi? Miks mitte vähendada süsivesikute söömist? Insuliini manustamine oleneb ju süsivesikute hulgast. Miks mitte süüa väiksemaid portsjone ja sagedamini? Eksperimenteerisin mõnda aega erinevate insuliinikogustega ja erineva hulga süsivesikutega ja jõudsin järeldusele, et mu teooria tõepoolest töötab. Lõpetasin lihtviisiliselt toidukordade juurde lühitoimelise insuliini süstimise ja võtsin selle asemel ühe süsti pikatoimelist 30-40 ühikut. Täna olen tänu LCHF-menüü söömisele ja treeningule 0-15 ühiku peal. Mõnel päeval võin ma süstist täiesti loobuda, kui tunnen, et nii on õige. Mu diabeet haldab ennast peaaegu täiesti ise ja mu diabeediarst nimetab mind tänu mu ekstreemselt headele tervisenäitajatele Rootsi parimaks diabeetikuks.

Värske 1. tüüpi diabeetiku pankreasel pole peaaegu üldse insuliini tootvaid rakke. Seal on ehk alles 5-15% ja need töötavad täie auruga seetõttu, et süüakse palju süsivesikuid. Kui ma oleksin järginud nõuandeid, mida sain arstidelt, õdedelt ja dietoloogidelt, ei oleks mul täna, 11 aastat hiljem, enam üldse enda insuliiniproduktsiooni järel. Värskelt diagnoosi saanul kulub 1-2 aastat, et hävitada viimased vähesed isnuliini tootvad rakud. Siis jäävad süstid ja pump kogu ülejäänud eluks. Mina valisin oma tee ja vähendasin drastiliselt süsivesikute söömist ja lõpetasin sel moel oma pankrease kahjustamise. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei süüdista meditsiinipersonali. Kogu personal on olnud imeline ja tõeliselt tubli. Nad on õppinud palju aastaid ja on saanud õpetust, mis on olnud ajakohane. Aga diabeediuuringutes ja toitumisõpetuses on vahepeal toimunud ekstreemsed muutused. Aga kahjuks ei kehti enam see, mida pikka aega on peetud ohutuks. Kahjuks usun ma, et tänaseni saavad värskelt diagnoosi saanud diabeetikud totaalselt valesid toitumissoovitusi, mis tapab vähesed järelejäänud insuliini tootvad rakud ja viib diabeetikud raskesti hallatava ja heitliku diabeedi rüppe kogu ülejäänud eluks. Üks põhjus, miks selle blogi siin tegin, ongi oma teadmiste ja kogemuse jagamine diabeedist. Eriti selleks, et jõuda värskelt diabeedi diagnoosi saanuteni ja päästa neid enne kui on liiga hilja. Kõik inimesed peaksid sööma LCHF reeglite järgi, aga eriti just diabeetikutel on sellest palju võita, sest sellega on veresuhkrut palju lihtsam hallata.

NB! Kui oled diabeetik ja tahad testida LCHF-i, siis ole väga tähelepanelik insuliinikogustega. Sa hakkad vajama märgatavalt väiksemaid insuliinikogused ja pead algul sagedamini oma veresuhkrut mõõtma. Räägi oma arstiga enne kui toitumist muudad. Võite ka mulle kirjutada kui teil on küsimusi: andreas@mdot.se (rootsi või inglise keeles – Ü.R.).

Tänaseks olen ma, niisiis, elanud diabeediga 11 aastat. Ma pole mitte kunagi olnud paremas vormis kui nüüd. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Mu diabeet on ekstreemselt kergesti hallatav ja ma vaevalt üldse tunnen ennast diabeetikuna. Samas käin oma diabeedi diagnoosi kiiresti välja argumendina neil juhtudel kui mulle pakutakse torti või toitu mida muidu viisakusest ehk maitsekski. 🙂

Mille eest pean ma diabeedile tänulik olema?

Sel ajal kui diagnoosi sain ei olnud mu elu mingi tore. Sõin massiliselt kräppi ja jõin hulganisti Coca-Colat vaatamata sellele, et teadsin, mis on õige. Trenni ei teinud. Töötasin suitsustes halbades tingimustes Black Jack´i diilerina.  Transportisin Securitases väärtveoseid. Magasin halvasti. Panin üksjagu pidu. Elatasin ennast mõnda aega netipokkeriga.

Diabeedidiagnoos pani mind järele mõtlema ja ennast muutma. Hakkasin paremat toitu sööma. Hakkasin treenima. Otsisin ja leidsin oma esimese programmeerija töökoha, milleks olin ennast koolitanud. Kolisin paremasse elupaika. Kohtasin oma tulevast naist ja sain lapsed. Tegin oma firma. Jooksin poolmaratoni. Jooksin täismaratoni. Sain triatleediks ja läbisin Ironman´i. Tegin veel ühe Ironman´i. Õppisin enda kohta uskumatult palju. 11 aastat hiljem ei ole ma veel see, kes tahan olla. Aga ma olen palju lähemal. Täna tahan ma jätkata õppimist, aga ka õpetada ja inspireerida.

EDIT: Selle postituse kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu.

Avaldan oma vabas tõlkes Andy eduloo dr Andreas Eenfeldti kodulehelt: Jag har haft en fantastisk resa.

Mul on olnud fantastiline reis

Siin on minu reis LCHF-i maailmas. Loodan, et teised loevad seda ja saavad abi nii nagu minagi olen abi saanud lugedes teiste inimeste fantastilistest tervisereisidest.

16. juunil 2016 sain 2. tüüpi diabeedi diagnoosi, mu HbA1c oli 62, kolesterool 4,9, vererõhk 144/92 ja ma kaalusin kehamassiindeksi 30,2 juures 88 kilo. Mind saadeti koju kotitäie tablettidega (Metformiin ja statiinid) ning diabeedist rääkiva brožüüriga. On vist üleliigne mainida, et need polnud just mu elu parimad uudised. Nii ma siis võtsin oma tablette ja lugesin oma brožüüri, mis soovitas, et jätkaksin suure hulga süsivesikute ja maiustuste söömist.

Otsustasin teha natuke uurimistööd ja leidsin varsti hulganisti informatsiooni internetist, nii head kui halba kui vastuolulist. Ma leidsin Ditch The Carbs, Michael Mosley Blood Sugar Diet´i, Karen Thompsoni Sugar Free ja need juhatasid mu mitmete teiste lehtede juurde nagu Diet Doctor (Andreas Eenfeldt), professor Tim Noakes, professor Roy Tailor, doktor David Unwin, Emily Maguire, doktor Ted Naiman ja doktor Aseem Malhotra. Kõigil neil fantastilistel inimestel on kodulehed ja sotsiaalmeedialehed, mis räägivad toidust ja treeningust ja LCHF-ist või vahemeredieedist, mis võivad su tervist parandada.

Peale mõningast kodulehtede ja twiitide lugemist otsustasin anda LCHF-ile võimaluse. Lõpetasin leiva, pastaroogade, kartuli ja riisi söömise ja alustasin rohkemate köögiviljade ning natukese puuviljadega (marjad, õun, pirn). Katsetasin mõningaid retsepte Ditch The Carbs lehelt. Alustasin ka treeningutega, jalutasin 30 minutit päevas. Üsna varsti hakkasin kaalus alla võtma ja tundsin ennast aina paremini. Komponeerisin oma menüüd kokku saades inspiratsiooni raamatust Karens book Sugar Free, Libby kodulehelt Ditch The Carbs, Andrease Diet Doctorilt ja Michael Mosley veresuhkruraamatust.

Naudin nüüd võid, mune, juustu ja täisrasvast jogurtit, koort ja pähkleid ja langetan kaalu

Viimase kolme kuu jooksul on mu toiduvalmistamine andnud huvitavaid tulemusi, mõned asjad maitsevad tõeliselt hästi, samas teised on tõeline katastroof (see oleneb rohkem minust endast kui retseptidest). Ma armastan lillkapsariisi ja naudin võid, mune, juustu ja täisrasvast jogurtit, koort ja pähkleid ning kaal langeb. Pere ja sõbrad on väheke segaduses. Olen rohkem treenima hakanud ja pühendan ennast kõrge intensiivsusega trennile saades inspiratsiooni Joe Wicksilt (vabalt youtube´is saavadal). Tema 15-minutilised seansid on fantastiliselt lõbusad.

Nüüd on 24. september ja tulin just oma regulaarselt kolme kuu taguselt arstlikult läbivaatuselt, et kontrollida tervist. Tulemused on fantastilised! Mu HbA1c on nüüd 39, kolesterool on 3 peal (LDL 1,3 ja HDL 1,3). Kaalusin 75 kilo ja mu kehamassiindeks on 25,6. Läbivaatusel otsustati, et pean statiinidega jätkama. Metformiini võtan nüüd ainult ühe tableti ja mu vererõhk on 131/84. Mina ja mu diabeediõde oleme jõudnud kokkuleppele, et ideaalkaal peaks olema 70 ja otsustasime määrata uuesti HbA1c kolme kuu pärast. Üritan oma vererõhku veelgi madalamale saada, alustan qigongi ja mindfullness´iga.

Olen viimase kolme kuuga teinud fantastilise reisi. Ma pole mingi pühak, sestap olen joonud punast veini ja söönud mõned ruudud 85%-list tumedat šokolaadi selle kolme kuu jooksul (aga mitte iga päev!).

Olen leidnud internetist toetava ja elavdava foorumi, kus jagatakse retsepte ja uuringuid ning räägitakse viimastest arengutest LCHF-i ja diabeedi vallas. Mul on õnnestunud näha The Big Fat Fix´i ja The Fixing Dad´i (Anthony ja Ian Whittingtoni dokumentaalfilmid 2. tüübi diabeedist) ja olen äsja vaadanud ka doktor Chris van Tullekeni kaheosalist programmi – The Doctor Who Gave Up Drugs. Ootan huviga oma tervisereisi järgnevaid kuid. Detsembris annan proovid, et näha kuidas arengud on, aga seni tahan öelda suure tänu LCHF-liikumisele ja arstidele, kes toetavad ja uurivad seda elustiili. Nagu Albert Einstein kord ütles “Probleemi ei saa lahendada sama mõtteviisiga, mis selle tekitas.”

Jätka blogimist ja twiitimist!

Andy

P.S. Kirja kommentaariks ütlen, et diabeetikud ei peaks siiski suhkrurikkaid õunu ja pirne sööma nagu Andy esialgu tegi, need ei ole paraku low carb ja mõjutavad veresuhkrut liiga palju. Marjad on hea valik. Ka hämmastab mind nii madala kolesteroolinäiduga statiinide määramine, aga kui arst on nii otsustanud, siis pean vist ütlema, et mis mina ka sellest tean. Viited lehtedele, mis Andyt aitasid, otsisin ise välja, et huvilised saaksid sealt tarkusi ja inspiratsiooni koguda. Andy lugu on selles mõttes päris tavaline, et 2. tüüpi diabeetik, kes oma menüüst suhkrud ja tärklised välja jätab, jõuab reeglina sama tulemuseni, kolme kuu keskmine veresuhkur langeb märgatavalt. Tõin Andy loo siia põhiliselt nende netilehtede pärast, kust ta abi sai.

Avaldan ühe loo Rootsi arsti Andreas Eenfeldti blogist www.kostdoktorn.se, enda vabas tõlkes. See on esialgu gestatsiooni diabeedi ja hiljem 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanud Jenniferi kiri Eenfeldtile.

Hea Andreas,

Minu nimi on Jennifer ja ma olen oma elu muutnud tänu sinule, su kodulehele ja toitumissoovitustele! Alustasin LCHF-iga tänavu veebruaris (2016) ja isegi kui ma pole veel eesmärgini jõudnud, olen ma saavutanud nii palju, et tahan jagada oma lugu sinu ja kõigi teistega.

Avastasin, et mul on diabeet, poole raseduse pealt. Ootasin kaksikuid ja nad olid natuke liiga suured, mistõttu mind uuriti ja leiti, et mu olukord oli täpselt diabeedi piiri peal. Kui ma vaid oleks juba tookord teadnud Diet Doctorist ja LCHF-ist.

Sain kõikvõimalikke toitumissoovitusi, enamus neist soovitasid süüa rasvavaest toitu, palju riisi ja pastat, pidin ainult mõõtma oma veresuhkrut. Ükskõik, mida ma tegin, olid mu suhkrud megakõrged peale iga toidukorda.  Isegi kui ma järgisin soovitusi ülima täpsusega.

Kui nüüd hüpata sellesse aega, kui lapsed olid ära sündinud, siis sain ma teada, et pean andma uuesti proovid kontrollimaks, kas diabeet on alles või mitte. Võimalus oli 50/50. Andsin vereproovid 2010. aastal ja kuna ma ei saanud mingit tagasisidet, arvasin, et probleem on minevikku jäänud.

Tänavu jaanuaris kaalusin 114 kilo, iga kuuga hiilis mõnisada grammi juurde. Tundsin ennast suurema osa ajast halvasti, iga väiksemgi külmetus arenes kurjaks viiruseks. Olin väsinust väsinum. Olin kogu aeg janune ja tundsin ennast tõeliselt kuumana. Kõige raskem oli leida jõudu selleks, et hoolitseda oma aktiivsete kaksikutest poiste eest.

Niisiis ma läksin arsti juurde ja andsin seal paastuvereproovi. Tulemus oli nii katastroofiline, et arst ei uskunud, et olen paastunud! Peale veel kolme vereproovi käisin arsti juures, kes pani mulle 2. tüüpi diabeedi diagnoosi. Aja jooksul olin teinud natuke uurimistööd ja leidnud sinu kodulehe. Läksin arsti vastuvõtule olles valmis vastuseisuks, aga mul oli õnne. Mu arstil oli tütar, kellel oli samuti diabeet ja sain soovituse ignoreerida riiklikke toitumissoovitusi ja selle asemel järgida LCHF-i (vähe süsivesikuid, palju rasva). Igatahes Metformin kirjutati mulle välja.

Kolm kuud hiljem olin ma kaotanud kaalust 19 kilo ja vereproovid näitasid, et mu suhkrud on normaalsel tasemel, ei olnud enam diabeedivahemikus! Lõpetasin Metforminiga ja püsisin oma menüü juures.

Nüüd on sellest möödas kaheksa kuud kui alustasin LCHF-iga ja ma olen kaotanud kaalust 41 kilo. Võin kanda oma “peenikese mina riideid” ja räägin kõigile su kodulehest. Paljud on minuga samale rongile hüpanud. Ma ei pöördu mitte kunagi tagasi oma varasema elustiili juurde! Tunnen ennast suurepäraselt ja olen nii palju rõõmsameelsem, tervem ja aktiivsem. Mu toetav arst on nii uhke mu üle, et nimetab mind LCHF-i reklaaminäoks!!!!

Suur tänu kõige eest, mida sa teed teiste aitamiseks! See on hindamatu ja see päästab elusid.

Jennifer

P.S. Peame oma mehega tapaserestorani ja oleme paljud road muutnud LCHF-iks.