Tirisin koju igavese raske kapsapea ja mõtlesin sellest teha kapsahautist. Kui juba köögis askeldasin, hakkas tunduma, et kapsahautis on üks liiga igav tavaline söök, võiks teha midagi huvitavamat. Nii sündis spontaanselt üks köögivilja-hakklihavorm.

KÖÖGIVILJA-HAKKLIHAVORM

0,5 hiiglasuurt peakapsast
4-5 porgandit
4 väiksemat sibulat
3 suurt küüslauguküünt
500 g hakkliha
2 muna
natuke piima
natuke võid
mõni spl majoneesi
juustuviile
jodeeritud soola, musta pipart

Peenestasin köögikombainis porgandid ja kapsa, porgandid üsna peene riiviga ja kapsa võrdlemisi kitsaks timmitud lõikuriga. Määrisin suure ahjupanni võiga ja lõikasin panni põhja ka mõned võitükid. Segasin riivitud porgandid ja kapsa omavahel ja laotasin sellest suurema osa ühtlase kihina pannile. Tükeldatud sibula ja küüslaugu segasin kokku hakkliha ja munaga, maitsestasin segu soola ja pipraga ja lisasin nii palju piima, et tainas parajalt vedel jäi. Hakklihasegu laotasin ühtlase kihina porgandi-kapsa peale ja kõige otsa puistasin veel ühe õhukese kihi kapsast ja porgandit. Küpsetasin 200-kraadise ahju keskosas kõigepealt 20 minutit, siis määrisin vormi peale majoneesi ja laotasin peale juustuviilud ning küpsetasin veel umbes 25 minutit.

 Selline kena algmaterjal, millest meie majapidamise ainus teismeline ei suutnud näppe eemale hoida, sest lihtsalt niivõrd maitsev oli.

 Väike paus küpsetamises – majoneesiga määrimine ja juustuviilude lisamine.

 Valmis. Kapsas jäi kergelt krõmpsuv, mis minu arvates teeb selle söögi eriti mõnusaks.

 Kena hunnik köögivilja natukese hakkliha ja piimakraamiga oli mu õhtusöök, igatepidi toitev ports, kus parajalt nii kiudaineid, valku kui rasva.

Mu meelest ei ole keeruline süüa umbes 400 g köögivilja päevas kui läheneda asjale nii, et köögivili ongi põhitoit ja moodustab koguseliselt kõige suurema osa igast toidukorrast. Kui kartulit, makaroni ja riisi üldse mitte koju tuua, asenduvad need iseenesest köögiviljaga ja nagu võluväel on toidulaud rikkalikum kui iial enne.

Pidin ühe seminaritöö raames ennast rahvastiku toitumisharjumustega kurssi viima, seal hakkas silma köögivilja vähene tarbimine. Tegemist oli rahvastiku tervisekäitumise uuringuga aastast 2014 ja sealt selgub, et igapäevaselt sööb värsket köögivilja ainult 19,6% meestest ja 26,6% naistest. Suurem osa meestest sõi köögivilja ainult ühel-kahel päeval nädalas, sama harva sööb värsket köögivilja umbes kolmandik naistest. Kusjuures neid, kes üldse mingit värsket köögivilja ei söö, on üle 10% Eesti rahvastikust. Kreeklased ületavad meid köögivilja söömises lausa mitmekordselt. Peaks järele vaatama, kuidas neil seal kõiksugu haiguste ja rasvumisega lood on.

Internetis liigub igasugu lahedaid retsepte, üks pikkadest peekoniribadest tordi moodi küpsetis nägi eriti selline välja, et tahaks järele teha. See küpsetis tehti ümmarguses koogivormis ja peekonilõigud olid nii pikad, et vormi põhja ladudes ulatusid üle ääre ja peale täidise lisamist sai peekoni kenasti koogi peale kokku painutada. Mul nii ilusat peekonit kuskilt leida ei õnnestunud, ostsin tavalist suitsupeekonit väikese tükina ja leiutasin ise ühe peekoni-hakklihavormi.

PEEKONI-HAKKLIHAVORM

600 g hakkliha
300 g peekonit
250 g šampinjone
2 muna
3 sibulat
2 küüslauguküünt
juustuviile
soola ja pipart

Ladusin peekoniviilud lahtikäiva koogivormi põhja ja külgedele, sinna peale panin tükeldatud šampinjonid ja katsin need juustuviiludega. Kõik ülejäänud kraam läks taignaks kokkusegatuna seente peale ja sinna otsa pistin veel mõned šampinjonitükid ja tükeldatud peekoni. Küpsetasin 200-kraadises ahjus kõigepealt 30 minutit, siis võtsin vormi ahjust välja ja laotasin juustuviilud peale, küpsetasin veel 15 minutit ja valmis ta oligi.

Üllatavalt hästi seisis koos see vorm, sai isegi lõigata nagu torti. Seened ajasid küll nii palju vedelikku välja, et natuke hakkas juba küpsetamise lõpus vormi vahelt välja tilkuma, sellepärast oleks ehk tark teinekord seda kinnises vormis teha.

Peekoni-hakklihavormi kõrvale sobib hästi üks värviline toorsalat, meil oli see täna tehtud rukkola-radisso segust, tomatitest, kurgist ja rohelisest sibulast, mis segatud oliiviõliga. Väga maitsev ja toitev õhtusöök ja tõeliselt lihtne teha.

Teen mitmeid köögiviljahautisi slow cookeris, meil on selline 3,5-liitrine Morphy Richards. 3,5-liitrine pott on parajasti nii suur, et meie kolmeliikmelisele perele paras, kui pott ääreni täis pressida. Suppidega nii kahjuks teha ei saa, päris ääreni täita ei või, muidu hakkab soojenedes vedelik üle ääre voolama. Vahel mõtlen, et oleks võinud suurema slow cookeri osta, sest lihatüki või ka terve kana valmistamiseks on me pott just paras, aga köögivilja tahaks teinekord korraga rohkem teha ja kui teen miskit eriti värvilist sööki suurema valiku köögiviljadega, ei mahugi alati kõik kraam potti. Näiteks seened võtavad toorena hirmus palju ruumi, aga valmisküpsenuna jääb neist söögi sisse päris vähe järele.

Panen slow cookerisse kokku kõige erinevamaid köögivilju ja viimati tegin hautise sealihast, kaalikast ja kahte värvi paprikast. Lõikasin neist suured tükid, maitseks panin tšillirõngaid päris hea koguse, suitsupaprikat ja jodeeritud soola.

Selleks, et toit sobivaks ajaks valmis saaks, kasutan taimerit. Seekord sättisin taimeri nii, et küpsetama hakkas slow cooker kell 11 ja valmis sai söök kella 18-ks ehk täpselt tööpäeva lõpuks. 7 tundi valmib selline toit MED-režiimil (medium).

 Pilt on tehtud siis, kui toores kraam oli potti valmis sätitud. Midagi vedelikku sellise söögi tegemisel ei lisata, toidu mahlasus tuleb ainult lihast ja köögiviljast. Kaalikatükid oleks võinud väiksemad lõigata, sest need ei läinud kõik päris pehmeks, aga liha küpses väga hästi läbi.

Paprika ja maitseained (suitsupaprika ja tšillirõngad) teevad kaalikaga sellist trikki, et toidus puudub kaalika maitse. Selles mõttes on siin kaalikas väga hea asendus kartulile, sest kartulil endal nagunii mingit tugevat maitset pole ja hea mekk tuleb toidule peamiselt paprikast. Kui supis või hautises kartul kaalikaga asendada, võib nutikalt maitsestades sööjad nii ära petta, et nad arugi ei saa, et kartulit ei söö. Eesmärk pole siiski kedagi haneks tõmmata, vaid pigem köögiviljapõlgurid üht me parimat juurvilja sööma panna. Kaalikas on kodumaistest köögiviljadest ainus, mis säilitab oma vitamiinid vapralt kevadeni peaaegu sada protsenti (erinevalt kartulist, milles on juba poolest talvest enamus vitamiine haihtunud).

 Toidule saab kreemisema maitse, kui siia peale lisada üks kuhjaga supilusikatäis majoneesi või ka küüslaugune suitsujuustukaste (riivitud suitsujuust ja küüslauk, hapukoor ja majonees).

Mu meelest on suurepärane, et toit ennast ise valmis küpsetab selleks ajaks kui pererahvas töölt koju jõuab 🙂

Üks hea vaheldus igahommikusele praemunale ja peekonile on mitmesugused salatid. Siin pildil olev salat koosneb võis praetud krevettidest, värskest kurgist, paprikast, rohelisest sibulast, munast ja majoneesist. Muna on nii väärtuslik toit, et seda ei raatsi ma peaaegu kunagi salatitest välja jätta. Krevettide asemel võib kasutada ka näiteks suitsukala või liha, aga ka juustukuubikuid või vorsti-sinki. Õieti polegi vahet, millest selline salat kokku keerata, peaasi, et oleks hea hulk maapealset köögivilja, mingit kena valku ja parajalt rasva. Hapukoort kasutan salatites ainult siis, kui pean tegema suurema koguse külalistele pakkumiseks, igapäevaselt eelistan majoneesi nii maitse kui suurema rasvasisalduse tõttu.

Väike rammus ports väheste süsivesikutega hommikusööki täidab kõhu pikkadeks tundideks, ei hüpita veresuhkrut ja aitab isusid kontrolli all hoida. Kui toit on piisavalt rasvane, on seda ka suht võimatu üle süüa ja tunne, et kõht sai täis tuleb juba söögilauas, mitte paarkümmend minutit hiljem nagu see süsivesikurikka toidu puhul tavaline on.

Mu retseptid ei ole kohati eriti konkreetsed, sest mulle tundub, et igapäevaselt täpselt retsepti järgi köögis toimetada on liiga ahistav. Oluline on saada selgeks põhimõte, millised toiduained veresuhkru stabiilsena hoiavad ja millist toitu süües saab küllastustunde kiiresti kätte, et mitte süüa liiga palju. Peaasi on koristada laualt kõik suhkur ja tärklis. Olgem loomingulised 🙂